Paul Krigul usaldas 2. keskkooli suure segakoori sama kooli õpilase Tõnu Kallaste kätte ning poiss õpetaski kõigile hääled kätte ja sai hakkama ka dirigeerimisega. Koor kandis tema käe all ette Riho Pätsi «Ühte laulu tahaks laulda».
Hea tahe paisutas muusikasädeme leegiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi polnud see Tõnu Kallastel esimene laulujuhi roll: juba 15-aastaselt oli ta aidanud publiku ette neljahäälse poisteansambli.
«Kui tähistan novembris 70. sünnipäeva, võin ühtlasi pidada oma muusikalise töö 55. aastapäeva,» sõnab elutöö preemia pälvinu.
«Repetiitor ei õpeta üksnes noote: lauljad tuleb panna ühtviisi mõtlema ja tunnetama, ühtmoodi hingama,» räägib Tõnu Kallaste esimest koorijuhikogemust meenutades. Ta mäletab, et kui koor «Ühte laulu» esitas, oli punase koolimaja lava äärest ääreni lauljaid täis.
Seesama koolipoiss oli kolm aastat Viljandi restorani orkestrant. Ta mängis seal maakonna haridusosakonna eriloaga peaaegu igal õhtul — algul klaverit ning hiljem vibrafoni ja bassi.
Tõnu Kallaste alustas muusikaõpinguid viieselt, kui vanemad viisid ta muusikakooli toonase direktori Augustin Punga juurde viiulit õppima. Pung ütles õpetamise üsna pea üles: poisike ei mänginud tema õpetamist mööda, vaid tõlgendas kõiki lugusid omamoodi.
Järgmine pill oli klaver, mida hakkas õpetama muusikakooli õpetaja Age Puksa. Selle juurde Tõnu Kallaste põhiliselt jäigi, kuigi mängis koolipoisipõlves igasuguseid instrumente, sealhulgas tenorsaksofoni, klarnetit, trompetit, oboed ja isegi viiulit. Mõnda on ta õpetanud teistelegi, sealhulgas muusikakoolis.
Õpetaja
Tõnu Kallastest sai Viljandi kultuurikooli õpetaja 1964. aastal. Sedasama tööd teeb ta praegu kultuuriakadeemias, kuhu muutused tõid helitehnoloogia osakonna. Nimetatud ala ta õpetabki.
Õppejõud seletab oma tegevuse lahti lihtsalt: «Õpetan helisupi tegemist: see on süvitsi minev arvutiõpe.»
Enne loo kokkupanekut on vaja teha arvutis olev laul võimalikult ilusaks. Kui saade on eraldi salvestatud, tuleb korrastada ka see ning panna lõpuks need kaks ühtlaselt kõlama.
Tõnu Kallaste ütleb, et leiab talle esitatud helide süsteemis korrastatuse: sobivad järgnevused ja kõrgused. Helide vahekorrast ja esitamisest oleneb töö mõjusus. Kuidas see kõik täpselt käib, on kõrvalisele raske kirjeldada.
«Muusika levib praegu enamasti interneti kaudu,» sõnab helide korrastamise spetsialist.
Arvutiga seonduv nõuab õppimist, süvenemist ja aega. Kodus muusikat viljelevad noored õpivad enamasti sõbralt ja lepivad tema tarkusega. «Oma» muusikat luues keeravad nad süntesaatorilt palale põhja alla, keegi seab sõnad ritta ja keegi laulab ära. Kallaste jutu järgi tekib nõnda tilulilu — muusika, mida tal on halb kuulata.
«See on massikultuur,» tõdeb Tõnu Kallaste. «Kui neile endile meeldib, tehku pealegi.» Ühed loovad muusikat, et teistega sammu pidada, ja teised raha teenimiseks. Need, kes on südamega asja juures, õpivad — alles siis hakkavad kuulajad neid tunnustama.
Helitehnolooge ei jätku ning selle ala spetsialistide tööpõld on lai. Kallaste salvestas otsast lõpuni ansambli Ro:Toro plaadi ja Ruslan Trochynskyi plaadid. Äsja läks Gruusia meesansamblile tema tromboonipartii. Paljudele on ehk uudis, et ka mullusuvise laulu- ja tantsupeo salvestised küpsesid viljandlase käe all. Rahva kätte jõudnud muusikat on rohkem, kui siinkohal nimetada jõuab.
«Kõik rahvamuusikud on minu juurest läbi käinud,» tõdeb Tõnu Kallaste. Viljandi akadeemias õppis ka Tauno Aints, kes soovis algusest peale heliloojaks saada. «Andku aga minna!» soovib õpetaja noorele mehele. Ta arvab, et heliloojale tulid kasuks ka klassikalise harmoonia haridusega pedagoogi Guldžahon Jussufi harmooniatunnid.
Tõnu Kallaste õpetab juba kolmandat põlvkonda ning rõõmustab, et tema õpilased jõuavad akadeemiasse tagasi. Siia jäi tööle Viljandis levimuusikat õppinud Tauno Uibo. Kallaste ise oli mõni aeg tagasi olnud südamega selle osakonna asutamise juures. Akadeemias on taas ka Janar Paeglis ja Sulev Salm.
Helilooja
«Kõik kohad on täis laulja ja ansambli tahtest sündinud produkte, kuid mitte laule,» sõnab Tõnu Kallaste, kes on ise palju laule loonud.
Oma kõige tuntuma, «Iidse linna» nii sõnad kui viisi kirjutas ta Viljandi-teemaliste laulude võistluse tarbeks. Kes seda laulnud on, mäletab, et tekst on vägagi poeetiline.
Autor sai «Iidse linna» eest küll alles kolmanda koha preemia, aga laul jäi kõlama. Enamasti minevatki nii, et kolmandad osutuvad hiljem võitjaks.
Tõnu Kallaste kirjutas laule Eesti Raadio «Tippmeloodiale» ning paljud jäid sõelale. Seejuures lisas ta oma paladele orkestratsiooni. Raha see muidugi sisse ei toonud, kuid laulud kõlasid. Heli Lääts esitas koos Georg Otsaga «Elu ikka jääb» ja Voldemar Kuslap «Kivilille», mille eest helilooja sai «Tippmeloodia» medali. Veel laulsid viljandlase loomingut Illart Orav, Jüri Pärg, Vello Orumets ja ansambel Laine. Midagi läks ka Moskva raadiosse.
Möödunud suvel soojendas Elva noor lauljatar Elise Ustav üles Kallaste laulu «Elu ikka jääb» ja vanameistril oli rõõm aidata tal plaati salvestada.
«Laul on omaette kategooria,» nendib helilooja. Tal on kahju, et tänapäeval vähe lauldakse. Ansamblite lood pole enamasti mõeldud laulmiseks.
Kõik päevad on täis muusikat
Tõnu Kallaste teeb muusikalise kuulmise kohta raske võrdluse: jalgadeta oleks raske joosta. «Ma pole jooksnud 17. eluaastast peale, mil sain lastehalvatuse,» lisab ta.
Nõudis suurt tahet, ent noormees suutis pärast üheksa kuu pikkust voodis lamamist taas jalgele tõusta. Edaspidi olid tal kõik päevad muusikat täis.
Kallaste meenutab soojalt ansambleid HOS (Hillar Oti sekstett), Viljandi ja Ramax, Tallinna džässifestivalilt omaloomingu eest saadud diplomit, tuletõrje puhkpilliorkestris ja bigbändis mängimist ning ansambliga Sõprus Armeenias Eesti kunsti dekaadil esinemist. Avakontserdil oldi kõrvuti Hendrik Krummi ja Neeme Järviga.
Viljandi kammerkoor oli sel ajal üks Eesti paremaid. Tõnu Kallaste laulis seal ja ühtlasi juhatas vahel seda. Tema osalusel tegutsesid ka Viljandi näidisssovhoosi vokaal- ja Jämejala haigla naisansambel.
Lisaks häälestas ta neljakümne aasta kestel klavereid. Viimaseks oli jäänud Arno Tamme pill.
«Mu põhiline armastus on olnud klaverisaade,» ütleb Tõnu Kallaste ja meenutab, et on saatnud ka tuntud artiste, nagu Vello Viisimaad, Endel Pärna, Voldemar Kuslapit, Ervin Kärvetit, Vello Orumetsa ja Mati Palmi.
LAULE
Tõnu Kallaste loodut on avaldatud mitmes laulikus ja CD-plaatidel.
• Tema laulude hulka kuuluvad «Kivilill», «Elu ikka jääb», «Iidne linn», «Ei unusta», «Kodutee», «Meri toob ja meri viib», «Võta kaasa päike» ja «Ikka tulla
tagasi».
• Nimekirjast puuduvad paberkandjal või CD-l ilmumata tööd, nagu «Lõputa laul», mitu «Pärnaõie» festivalile kirjutatud ansamblilaulu ja enne 1975. aastat «Meie repertuaaris» ilmunud looming.
Allikas: Tõnu Kallaste
NIMED
Tonio Tamra,
Tõnu õpilane muusikaprogrammide alal
Ma ei leidnud plaadiümbristelt Tõnu nime. Teadsin kindlalt, et just tema oli helirežissöör, aga kirjas oli hoopis keegi Jan Kolton. Sõbrad hiljem ütlesid, et see on Tõnu kunstnikunimi.
Viimase üldtantsupeo kahe tantsu muusika (avalugu ja «Mere tujud») salvestas nii kodus kui muusikakooli orkestrimajas Viljandi muusikutelt enamjaolt Tõnu, plaadile trükiti aga ainult kokkumängu helirežissööri Tiit Kikase nimi. Toimetajad olid Kallaste unustanud.