Raamat aitab hiirekesel sõba silmale saada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike hiireke teab nüüd, et ka kõige koledamatel õhtustel häältel on lihtne seletus.
Väike hiireke teab nüüd, et ka kõige koledamatel õhtustel häältel on lihtne seletus. Foto: Krista Valdvee

Mõnel õhtul juhtub, et kuigi väsimus vaevab ja õhtused askeldamised on askeldatud, nii et uni võiks otsekohe silma karata, jääb see ometi tulemata. Kõik oleks justkui korras, aga väikesed asjad hakkavad segama ja peletavad une eemale.

Tekk nagu kõditaks, padi pole piisavalt pehme, tuba on liiga pime või vastupidi: naabermaja tuled piiluvad aknast sisse... Ja siis need oma elu elavad hääled, mis igalt poolt kostavad! Krõks! Kriiks! Kolks! Oi-oi-oi, kohe juhtub vist midagi hirmsat!

Just nii tunneb ennast hiireke raamatus «Mis hääl see on?». Loomakese magamajäämisse sekkuvad salapärane huilgamine, tiksumine, tilkumine ja kohisemine, nii et uinuda on võimatu ning hirm tükib peale. Ja ema ei ole ka silmapiiril.

Selleks et hiirekese hirme hoomatavamaks teha, on raamatus väikesed värvilised nupud, millele vajutades lugeja kuuleb sedasama häält mis väike uneootajagi. Tema kõrvu jõuavad läbilõikav huilgamine, kahtlane krägin ja õõvastavalt lähenev kolksumine. Lõpuks ei pea hiirepoja närv enam vastu ning ta hüüab südantlõhestavalt emmet appi.

Ema tulebki ja toob asjasse selgust: ühiselt kuulavad nad hääled taas läbi ning neile kõigile leidub täiesti tavapärane seletus, mis pole põrmugi hirmutav. Lugu päädib hiirekese kaasakiskuva norinaga, mis ajab lugejadki mõnusasti haigutama. Nõnda on uni kerge tulema ja loodetavasti aitab jutuke peletada ka mudilaste hirme.

Raamatu väljaandjad on soovituslikuks lugejaks märkinud kolme- kuni seitsmeaastased lapsed. Oma huvitavate häälte ja armsate soojades värvides piltidega — õnneks pole need siiski üleliia nunnud — pakub see huvi noorematelegi. Kõige toredam on vaadata seda koos perega, sest kuigi teksti on lehekülgedel vähe, pole autorid pidanud vajalikuks kasutada trükitähti, nii et lugemisoskus peab loo mõistmiseks olema juba täitsa käpas.

Päris pisikestele huvilistele käib nuppudest helide välja meelitamine ehk veel üle jõu, kuid seos värvilise laigu ja hääle vahel on kiire tulema. Eks olegi neil veel aega koos hiirekesega jõudu ja julgust kasvatada.

RAAMAT
«Mis hääl see on?»
    • Stephanie Stansbie ja Polona Lovsin
    • Egmont Estonia 2010
    • 18 lehekülge

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles