Sööme sõnu. Igas vales on terake tõtt

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Toiduga on juba kord sellised lood, et ühele maitseb üks ja teisele teine. Kui ikka miski vastik tundub, ergutuskõned ei aita. Hirmus hunnik pappi või surmahirm ehk küll, aga siis võib sõna «maitseb» võrrandist maha kriipsutada. 

Üks asi on muidugi see, et kurat teab, mis pulli geenid meie keelenäsadega selle jõhkra rakkude pooldumise aktsiooni raames teevad, aga päris ühtemoodi me maitseid ikka ei taju. Nagu ka värve, lõhnu ja üle aia karanud lõukoera liikumiskiirust. 

Ja siis on muidugi kultuuriline taust. Sa võid ju mõne aafriklase ees põlevate silmadega lehvitada puulusikale kuhjatud hapukapsa või sea soolestikku topitud hüübinud vere känkraga, aga no ta ei erutu. Nagu ei hakka meie suu vett jooksma Pontu kintsu või poolenisti väljaarenenud tibuloote peale. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles