Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/13/4590721t1he0a0.jpg)
Suurbritannias on üks inimene, kelle puhul peetakse iseenesestmõistetavaks perfektset inglise keelt. See on kuninganna. Esimene, mille järgi selles vana kultuuri ja tänapäevani tugevalt säilinud klassihierarhiaga riigis hinnatakse inimese kuuluvust ja mõjukust, ongi tema keelekasutus, mitte (liisitud) auto laius.
Eestiski on keel, õigemini keeleapsud, poliitikasse jõudnud. Vandeadvokaat Allar Jõksi on põhjendatult kritiseeritud Paide arvamusfestivali presidendikandidaatide debatil Mailis Repsile tehtud sobimatu ja labase märkuse pärast, et ta ei saa tollega ühtida, sest tal on naine kaasas.
Mida ütles aga riigipeaks kandideeriv Mailis Reps enne seda Jõksile? See on internetis mitmel pool üleval ja seepärast saame täpselt tsiteerida: «Ja ma usun, et ma ühtin siinkohal Allar Jõksiga.» Ajakirjandus on seda hiljem kajastanud kui Allar Jõksi seisukohtadega ühtimist või isegi ühinemist, mis on keeleliselt laitmatu väljend.
«Eesti keele sõnaraamat» ehk ÕS selgitab ühtimist kui ühte- või kokkulangemist, tuues ühe näitena «ühtisid kirelõõmas». Kui jutt on nõustumisest, siis oleks Mailis Reps pidanud kasutama sõna «ühinema», nagu määratleb ka ÕS.
Nii et keeleliselt oli Jõksi märkus õige, olgu kõige muuga nagu on.
Mailis Reps paistab üldse silma oma pehmelt öeldes kummalise eesti keelega. Kui mõnda tema sõnavõttu põhjalikumalt jälgida, leiab sealt hulganisti absurdseid ja naljakaid näiteid. Ühildumisvigadest võiks tuua terve loetelu. Tüüpiline on hiljuti ühes telesaates kõlanud «seda enam keegi ei kahtle».
Mailis Reps tundub olevat sümpaatne inimene, liiati väärib lugupidamist, et ta on suure pere ema. Nii et ei midagi isiklikku, ainult see eesti keel, mis on paratamatult mingi taseme näitaja. Kõnealusel juhul tuleb nentida, et tase on presidendi jaoks ilmselgelt madalavõitu.
Ka mõnda ministrit kuulates tekib küsimus, kui suur nende sõnavara (vaimuvara?) ikka on. Vähemalt avalikkuse ees saavad nad alati läbi paarikümne mittemidagiütleva stamplausega. Ja ikka need probleemide kaardistamised ja ideede lauale panekud! Ju siis tundub keelevaesele kõnelejale peen nii rääkida.
Õhtulehele antud intervjuus ütleb keeletundlik näitleja ja teatripedagoog Anu Lamp end lootvat, et peale teatri on muidki kohti, kus kuuleb laitmatut eesti keelt. Ta lausub: «Hiljuti rõõmustasin ja vaimustusin Priit Pedajase lavastust «Becket ehk Jumala au» vaadates, kui professionaalselt Indrek Sammul laval kõneles. Keeruline mõttekäik ühendatud mängulise kergusega! Targalt mängitud ja targalt kõneldud roll.»
Sellele hinnangule kirjutan kahe käega alla. Kuigi ka kuninga rollis olnud Robert Annus väärib kiitust, ei saavutanud tema noore näitlejana veel sellist nauditavat nüansipeenust, nagu oli Indrek Sammuli mängus. Üldse aga ei taha nähtud etendusest meenutada ühe teleekraanilt tuntud osatäitja esinemist: tema komistas peaaegu igas lauses ja piirdus odava jämekoomikaga. Nii et ka teatris ei kuule iga kord head eesti keelt.
Aastaid tagasi, kui olin mõne keelenüansiga kimpus ja meenus, et Sirbis oli nii kirjas, võtsin seda kui käsulauda, sest kultuurilehe keel oli laitmatu. Nüüd pole keelevead seal kahjuks mingi haruldus. Ülejäänud ajakirjandusest, eriti mõne väljaande veebilugudest, ei maksa rääkidagi.
Öeldakse, et põhi peab olema lai ja kandev, siis on tipud kõrged. Eelkõige käib see spordi, aga ka kultuuri kohta. Seega tasub sageli avalikkuse ees esinejal, olgu see siis presidendiks ihaleja, minister või ajakirjanik, kõigepealt ära õppida eesti keel.