Kui Joala eelmise reede hommikul kodust lahkus, jättis ta harjumuspäraselt teise korruse akna paokile ega osanud aimata, et Titi U sealtkaudu omal volil linnatiirule lipsab. Nähtavasti polnud kass uues elupaigas veel kohanenud ning tundis vastupandamatut kihku oma eelmist kodu otsima minna. See jalutuskäik jäi tundmatu jõhkardi süül talle viimaseks.

Purustatud selgroog

Pühapäeva õhtul avastas paarsada meetrit eemal Tartu tänava ääres elav Kati Pell kassi oma puukuuri varjust pooleldi halvatuna. Ehkki leidja toimetas võõra hädalise viivitamata Männimäe loomakliinikusse, ei aidanud see looma elu päästa. Veterinaararsti diagnoos oli karm: kass tuleb magama panna, sest üks tema selgroolülidest on õhupüssikuuliga purustatud. Lisaks näitas röntgenipilt, et teine kuul põhjustab piinavaid valusid kõhuõõnes.

Sellele, et väikese sõbra käpp pole vahepeal hästi käinud, sai Liisi Joala kinnituse alles kolmapäeval, kui oli loomade varjupaiga kodulehelt Titi U hädise ilmega foto leidnud. Varjupaika helistades selgus, et loom on juba teises ilmas.

«See lihtsalt ei mahu mulle pähe. Ma ei mõista, kuidas keegi võib nii jõhker olla. Kui kassi kehas on mitu kuuli, näitab see selgelt, et laskja ei tahtnud lihtsalt hirmutada, vaid püüdis teda teadlikult tappa või sandistada,» arutles omanik.

Sagedased paugud

Kolmapäeval tegi Liisi Joala juhtunu kohta politseile avalduse ning loodab nüüd korrakaitsjate abiga jõhkardi tabada.

Seejuures märkis traagiliselt lahkunud kassi omanik, et on Tartu, Põllu ja Kõrgemäe tänava vahelisest piirkonnast viimasel ajal üpris sageli kuulnud pauke, mida võiks pidada õhupüssilaskudeks. Samas ei julgenud ta täie kindlusega väita, et see on just relva heli, sest pole paugutajat oma silmaga tegevuses näinud. Ka ei saa ta näpuga osutada, millise kinnistu poolt on paugud enamasti kostnud, sest helid kipuvad selles järve ürgoru nõlval paiknevas kvartalis hästi kajama.

Seda, et keegi kõnealuses linnajaos tihti paugutab, nentis ka Kati Pell. Paraku pole tal alust kindlameelselt väita, et seal kandis keegi sihiteadlikult kasside pihta märki laseb. Ometi on kahtlused temagi hinges. «Eelmisel aastal leidsid minu lapsed siitsamast lähedalt noorte tammede alt ühe surnud kassi, kes kindlasti polnud vanadusse surnud. Ta oli verine, nähtavalt kõva obaduse saanud. Aga ma ei oska öelda, kas ta võis mõnele autole ette jääda või oli teda kellegi kuri käsi tuuseldanud.»

Kümmekond korda aastas

Männimäe loomakliiniku arst Helen Valk tunnistas, et kasse, kelle kehasse on kihutatud tina- või teraskuule, näeb ta oma töös kurvastavalt sageli. Ainuüksi tänavu suvel on seal looma organitest selliseid võõrkehi leitud viiel korral. Aasta peale kokku tuleb sääraseid juhtumeid vähemalt kümme.

«Olukorrad on erinevad. Tihti juhtub ka nii, et kass tuuakse meie juurde mingi teise vaevusega ning läbivaatusel selgub, et tal on juba varasemast ajast kuul sees – alati ei pruugi see eluohtlikke või piinavaid vigastusi põhjustada,» selgitas ta.

Varjupaiga juhataja Siiri Mängli kinnitas, et loomade kallal vägivallatsemist on ühiskonnas endiselt palju. Tema hinnangul on enam-vähem võrdselt neid, kes põhimõtteliselt ei kannata, kui võõrad kassid või koerad vahel nende krundile satuvad, ning neid, kellele pakub elava märklaua pihta laskmine lihtsalt haiglast lõbu.

Mängli rõhutas, et kuigi heakorraeeskirja kohaselt ei tohi lemmikloomad linnas omapäi ringi joosta, ei ole nende tapmine või vigastamine mingil juhul aktsepteeritav. «Ebainimliku omavoliga ei saa leppida. Kui kuskil on probleem, siis tuleks sellest meile teada anda. Tuleme ja püüame hulkuja kinni ning püüame ta omanikule tagastada. Alati on olemas mõistlik lahendus.»