Andreas Reinberg: elan nii, nagu mõtlen

Andreas Reinberg on kindel, et riigikogus ta oma häälega kaubelda ei lase. Foto: Elmo Riig / Sakala

Üksikkandidaat Andreas Reinberg arvab, et Eesti edu sõltub paljuski tugevast kodanikuühiskonnast ja inimeste julgusest oma tahet väljendada.

Andreas Reinberg, «Sakala» lugejatele olete tuttav eelkõige päästetöötajate eestkõnelejana. Tutvustage ennast natuke laiemalt.

Olen sündinud Tallinnas, aga minu vanavanemad on Sürgavere lähistelt. Kui talusid hakati tagastama, otsustasin koos emaga maale tema isatallu asuda.

Nagu paljud teised tol ajal, alustasin põllupidamise ja loomakasvatusega, kuid nõuded läksid rangeks ja piimatootmine nii väikses mahus ei tasunud ennast enam ära. Ei aidanud ka üleminek lihatootmisele, sest peagi kadusid väiketapamajad ja veterinaare jäi väheks. Inimesed loobusid loomapidamisest ja kuskilt ei olnud enam vasikaidki osta.

Ma arvan, et see on tuttav lugu paljudele eestlastele. Asjaolu, et maal ringi sõites ei näe enam üksikut lehma karjamaal ketis, teeb murelikuks. Šveitsi väiksed Alpi farmid toodavad üle Euroopa hinnatud juustu nii, et piima tuuakse meiereisse mannerguga. Meil oleks väiketootmise osas paljuski eeskuju võtta.

Eesti riigi ülipüüdlik euronormide tagaajamine ja peaasjalikult mõned liiga radikaalsed otsused olid need, mille tõttu inimesed hakkasid maalt ära kolima.

Kas te peate silmas seda, et kadus ühistegevus? See oli ju paljuski inimestes endas kinni.

Eks algul tahtnud kõik suure entusiasmiga oma talu pidada — individualistid, nagu me, eestlased, oleme. Riik oleks pidanud ühistute tegutsemist rohkem soodustama, mitte laskma kõiki traktoreid ühekaupa laiali tassida. Aeg on näidanud, et seal, kus ühistud säilitati, toimivad need praeguseni ja annavad inimestele tööd.

Kuidas te päästjaks ja nende esindajaks saite?

Päästjate hulka on mind tõmmanud kogu aeg, sest minu loomuses on soov hättasattunuid aidata. Tundsin selle ameti vastu suurt aukartust ja arvasin kaua, et ehk ma ei vasta nii kõrgetele nõuetele. Kui aga sõbrad minu tegemisi kõrvalt jälgides hakkasid tagant utsitama, et ma sobiksin selle töö peale, ja Viljandi keskkomandos oli koht vaba, tegin katsed ära.

Mis päästjate esindamisse puutub, siis peab ajas kolm-neli aastat tagasi minema. Meie süsteemi on kogu aeg reformitud, ent see tegevus iseenesest pole ju veel progress.

Tuleb tõdeda, et kõik pole paremaks läinud. Kui sa töötad hingega, kuid rahaline pool on niisugune, nagu me kõik teame selle olevat, tekib lõpuks vaimne väsimus. Seda hoolimata asjaolust, et neid mehi ei hoia kohal palk.

Päästjad kuuluvad küll sisejulgeoleku tagajate ridadesse ning see töö eeldab sõjaväega sarnast ranget korda ja hierarhiat, kuid ilmseid vigu nähes ei saa siiski lõputult vaikimisi käsuliini täita. Viimaks pidime hakkama ennast kaitsma. Et mu kolleegide sõnul on minu diagnoosiks laienenud südametunnistus, sattusingi protestimeelsete eestkõnelejaks.

Miks otsustasite riigikokku pürgida, liiatigi üksikkandidaadina, kelle eduvõimalused on väiksemad?

Olen sellele mõttele saanud toetust paljudelt inimestelt, kes mind usaldavad, ning nii võttes oleksin kõige otsesemas tähenduses rahva saadik. Mõne partei nimekirjast valides pole sugugi kindel, et Toompeale saab just see inimene, kellele hääl läks, sest süsteem lubab nimekirju ümber reastada. Üksikkandidaadi puhul seda hirmu pole. Samuti pooldan mõtet, et rahvas saaks saadiku tagasi kutsuda, kui too oma tööd hästi ei tee.

Mind on liituma kutsunud mitu erakonda, kuid tahtsin säilitada sõltumatuse. Mulle polnud päris vastuvõetav ka roheliste ettepanek vabatmehena nende nimekirjas üles astuda, sest see ei sobi kokku minu sõnumiga, et iga üksik inimene on ühiskonnas jõud, kui ta julgeb oma tahte välja öelda.

Paljud üksikkandidaadid suhtlevad omavahel tihedalt. Mul on tekkinud mõttekaaslus Leo Kunnasega ning ma usun, et meie koostöö jätkub riigikogus.

Praegune valimisseadus ei soosi üksikkandidaate. Arvan, et selle taga on erakondade taotlus säilitada oma positsioon. Parteid oskavad mööda hiilida vastutusest ja neid volitanud ehk teisisõnu neid palgale võtnud valijatele aruandmisest. Paraku hakkab poliitkultuuritus erakondade vastu pöörduma. Ennustan, et kuna rahvas erakondi enam ei usalda, osutuvad nendel valimistel edukaks ükskkandidaadid ja veel mõned nimekirjades üles astuvad parteitud.

Kogemus on näidanud, et Toompeal rahmeldades on parteid unustanud valimistel antud lubadused ja eesmärgid. Või kas eesmärke ongi üldse seatud? Mõnikord on tunne, et sihiks polegi midagi enamat kui iga hinna eest võimule pääseda, kindlustamaks enda ja sõpruskonna heaolu järgmiseks neljaks aastaks.

Mis on teie eesmärk Toompeal?

Minu eesmärk ulatub kaugemale kui neljale aastale riigikogus. Seda võib sõnastada nii: eesti rahva ja eestluse püsimajäämine. Mida muud saakski olla olukorras, kus 1,4-miljonilise rahvaarvu juures lubavad riiki juhtima seatud inimesed endale uskumatult küünilist suhtumist, et igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab, ja kui ei saa, siis piirid on lahti... Minu eesmärk on mõtteviisi muutus ka kõrgemal tasandil, et tekiks poliitiline vastutus, ausus ja avatus riigi juhtimisel.

Ilma selleta jäävad kõlavad üleskutsed talentide kojutoomisest üksnes soovunelmaks. Praegune seis peaaegu olematu majanduse ja üksikisiku tohutu võlakoormaga ei veena kedagi tagasi pöörduma. Raske on hoida siinsetes inimestes usku ja tahet kodumaale jääda ning oma riiki kaitsta ja hoida tulevaste põlvede tarvis.

Väljarände peatamine peab olema erakondadeülene eesmärk 25—30 aastaks.

Täpsemaks minnes: milliste meetmete kaudu te oma eesmärki ellu viima asute?

Mõistagi olen ma kõige pädevam neis valdkondades, milles mul on isiklik kogemus. Minu eriala on sisejulgeolek. Teisisõnu: kui sa tahad, et tuletõrjuja, politseinik ja kiirabitöötaja senisest kiiremini abivajajani jõuaks, siis just selle nimel oskan ma kõige paremini riigikogus töötada. Mõte, et päästjat saab usaldada, pole pelgalt loosung.

Teine konkreetne teema, millega ma tegelda tahan, on uus jahiseadus. Selles tuleb viia omavahel klappima ja tasakaalu kõigi asjaosaliste, metsaomanike, jahimeeste ja riigi huvid.

Eestimaa Looduse Fondi vabatahtliku talgujuhina on mulle südamelähedased ka keskkonnateemad, meie pärandkoosluste säilitamine.

Muidugi on valdkondade valik laiem: tervishoid, haridus, kodanikuühiskonna edendamine, isamaaline kasvatus ning varandusliku ja regionaal­se ebavõrdsuse vähendamine.

Kuidas kavatsete vähendada varalist ebavõrdsust? Enim on räägitud astmelisest tulumaksust ja toetustest. Kas teie toetate astmelist tulumaksu?

Ma kuulaksin ja usaldaksin selles küsimuses spetsialiste ja analüütikuid. Ehk oleks enne maksude kallale minekut mõistlik kaaluda toetuste ümberkorraldamist ja riigi osalust regioonide erisuste vähendamises? Viimati mainituga pean silmas arendustegevust projektide kaudu.

Üksikisikute puhul samuti: toetame neid, kes seda tõesti vajavad. Eestis on neid, kes ei märkagi, kas igakuine lastetoetus on nende kontole laekunud või mitte. Samas on jälle paljude olukord nii raske, et kadunud on valehäbi abi küsimisel. Kui sotsiaaltöötajate abil ja inimeste endi esitatud avaldustega toetuste süsteemi paremini reguleerida, saaks raha jagada otstarbekamalt kui seni.

Mis puutub maale elu tagasi toomisse, siis ka siin aitaks riiklike toetuste diferentseerimine alustavaid ettevõtjaid silmas pidades.

Juba põhikooli viimastes astmetes peaks olema õppekavas majanduslikku mõtlemist arendavad ja ettevõtluse aluseid tutvustavad tunnid. Kutseõppeasutuste õpilaste  välispraktika tuleks korraldada efektiivsemalt. Riik peaks pakkuma raskustesse sattunud ettevõtetele, eriti just maapiirkonnas, tasuta nõustamist. Pankrotiga lõpetavates firmades töö kaotanud inimesed jääksid ju riigi ülalpidamisele. Ennetamine on alati odavam kui tagajärgede likvideerimine.

Tuleks mõelda ka väiketalude taastekkele: ei ole tingimata tarvis rikkaks saada, paljud lepivad ka vähemaga. Kaubandusketid peaksid näitama üles suuremat paindlikkust talutoodete müükivõtmisel. «Eelista eestimaist!» on küll ilus mõte, aga kui sellist toodet poest leida pole…

Kes võiks olla teie valija, sihtrühm, keda esindate?

Ma ei armasta üldistusi stiilis «keskmine inimene». Usun ja loodan, et minu toetajate hulgas on erinevaid inimesi. Kindlasti ei plaani ma ära rääkida veendunud parteipooldajaid, see oleks ajaraiskamine.

Kui suur on teie meeskond?

Minu parim kampaaniameister on minu ema oma kaheksakümneaastase elutarkusega. Meeskond on mul suur ja võidule orienteeritud. Kaasalööjaid ja abistajaid on palju ka väljaspool Järva- ja Viljandimaad. Tõotavad tulla põnevad valimised.

KANDIDAAT

Andreas Reinberg on 44-aastane kolme lapse isa.
• Tal on keskeriharidus, ametilt tuletõrjuja-päästja.
• Töötanud vabatahtlikuna Nõva naftareostuse likvideerimisel, on Eestimaa Looduse Fondi talgujuht, aastaid olnud veredoonor.
• Kolm viimast aastat on ta olnud päästjate usaldusisik ja pritsimeeste õiguste eest võitleja.
• 2008. aastal osales Gruusia humanitaarmissioonil.
Allikas: Andreas Reinberg