Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui siit ja sealt on talvekartulisaagi kohta kuulda olnud, et seda tuli vaevalt sama palju, kui kevadel seemet maha läks, siis osaühingu Westi Kartul põllul hakkas augusti lõpupäevadel kohati silma ridamisi lausa kahe rusika suurusi mugulaid.
Mööda masinarataste tallatud põldu suuremate ja väiksemate mugulate vahelt saigi jalutatud sinise traktori poole, mis vedas ilmatuma suurt tagaveolist kartulikombaini.
Tarvis läks võimsamat masinat
Sürgavere lähedal tegutseva Westi Kartuli tegevjuht Maido Saarman oli küll hoiatanud, et kummikuteta ei maksa põllule ronida, sest vihmaperiood on sinna oma porise jälje jätnud, kuid pind tundus täiesti astutav ja teekond kulges ladusalt.
Kui olime teisele poole põllule jõudnud, müristas sealt just minema sõita traktor, mille järelhaagises oli viis kasti kartulit, igas neist tonni jagu saaki. Töö seal oli aga katkenud. Kombain ja seda vedav traktor seisid põllulohus ning esimesena nimetatu oli oma ühe tagarattaga pehmesse mulda Šoti tehnikas vagude vahele kaevunud.
«Šoti tehnika tähendab, et vaod on kõrgemad,» selgitas Westi Kartuli töötaja Aive Nugis, oodates koos teiste töölistega kombaini väljasikutamiseks abiväge.
Kevadel olid nood vaod olnud peaaegu põlvekõrgused, et ikka suured kartulipesad sinna ära mahuksid. Suve lõpuks oli vihm neid aga kõvasti madalamaks peksnud ja mugulaid paistis vaost mõnel pool väljagi.
Jutu veeredes oli teise sinise traktoriga kohale jõudnud Maido Saarman. Ta takseeris maasse vajunud ratast ning haakis siis ühes traktorist Rain Feldmanniga trossi kahe traktori vahele.
Koos asuti sikutama. Kombaini ratas liikus ehk poole võrra maast välja, kuid ette kuhjunud mullahunnikust üle ei tulnud. Et maapind oli ka pehme, hakkasid vedajatel masinatel ees rattad kohapeal ringi käima. Ei õnnestunud kombaini ligi meetri sügavuseks vajunud august välja vinnata.
«See on ju puhta savimaa,» tõdes Aive Nugis kombainiratta ümbrust vaadates ning Maido Saarmann tema kõrvalt nentis, et siin ei aita ka kivide auku viskamine: need vajuksid kohe sisse.
Nii võeti nõuks kutsuda abi kõrvalt ühistust.
«Eks nad vaata, kas seal on vaba traktorit – tööd on ju praegu palju –, aga ilmselt nende masinaga saaks,» tähendas Saarman pärast telefonikõnet ning teadis rääkida, et naabritel on nende osaühingu 125-hobujõulistele traktoritele vastu panna vähemasti 300-ne ja sellega võiks juba midagi liigutada küll.
Augusti lõpus võis Maido Saarman siiski öelda vaid, et nüüd hakkab tulema. Kogu suurem töö oli veel ees. Esimesed kartulivõtu päevad jäid ettevõttes tänavu suhteliselt hiliseks, juuli lõppu. Siis tuli pikk paus vihmade tõttu vahele.
Lätlased söövad rohkem kartulit
Suvist ilma vaadates võis Maido Saarman loota, et saak tuleb hea. «Vett on ju kõvasti olnud ja kui kartulil on vett, siis on kõik hea,» ütles ta, kuid lisas kohe, et võib ka halbu üllatusi tulla. «Vett oli kohati isegi liiga palju ja pehmest maast üles võetud kartuli kvaliteet hakkab kannatama.»
Osaühingul Westi Kartul on saaki koristada 105 hektarilt. See tähendab, et töö, mis augustikuuga sai põllul tehtud, oli kõigest piisk meres ning lõpp võib paista alles oktoobri teises pooles. «See võiks olla näiteks 25. oktoobril,» sõnas Saarman ning lisas: «Kõik hilised sordid ju alles kasvavad ning nende hulka jäävad ka Laura ja Milva.»
Westi Kartuli saak läheb enamjaolt kaubanduskettidele. Mõnikord astuvat aga läbi möödasõitjaid, kes küsivad endale näiteks kaks 25-kilogrammist kotti talvekartulit. Seda jääb tegevjuhi sõnul siiski üha harvemaks. Miks peakski inimene linnast kaugele Sürgaverre sõitma, kui ta saab kartuli ka supermarketist kätte?
Igal juhul suveks on Westi Kartuli ladu alati tühjaks müüdud. «Juuniks oleme seda ikka üritanud,» märkis Saarman.
Päris palju kartulit läheb ettevõttel ka ekspordiks. «Aastad on erinevad olnud. Oleme Soome viinud ja päris palju Lätti,» kõneles Saarman ning nentis, et Lätis on kartuli tarbimine inimese kohta palju suurem kui Eestis. «Eestis on see vähenenud. Oleme statistikal silma peal hoidnud ja see ütleb, et viie aasta jooksul on meil kartuli tarbimine vähenenud 30 protsenti. Seda on ka kartuli pinnalt tunda: kui 2009. ja 2010. aastal oli põldu kokku ligi 10 000 hektarit, siis täna on ligi 6000.»
Viimased aastad on kartulikasvatajale Maido Saarmani sõnul üldiselt väga rasked olnud ja rikkaks selle tööga tema veendumust mööda ei saa.
Westi Kartulile avaldas mõju ka Vene turu ärakukkumine. «See ikkagi mõjutas meid oluliselt, sest Venemaa oli selline põhjatu turg ja kõik, mis üle jäi, sai sinna müüa,» kõneles tegevjuht. «Kui praegu tulevad väga head saagid ja tekib ülepakkumine, siis turumajanduses hinnad kukuvad. Viimase viie aasta jooksul oleme kahel aastal kartulit alla oma hinna müünud.»
Tänavu võib kartulile jälle natuke paremat hinda loota. Samas kummitavad kasvatajaid kvaliteedimured.
«Ilmad olid ikkagi sellised, et saaginumber võib küll suur olla, aga kui sa teda sopa seest püüdma lähed, siis tõenäoliselt see kartul sul ei säili,» rääkis Saarman.
Teine suur mure oli lehemädanik. «Sel aastal tekkisid probleemid, sest ei saanud pritsida. Muidu pritsime kuni üheksa korda hooaja jooksul, aga kui aina sajab, siis seda teha ei saa. Ja kui lehemädanik tuleb, siis see kartul ka ära mädaneb.»