Parim ravim on rahva arvamus

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

AASTA algas poleemikaga: kas tõik, et rahvas pole riigikogu tööga rahul, tuleneb parteide rahastamist katvast saladuseloorist või millestki muust? Jaanuari keskel oli see teema luubi all Aarne Rannamäe saates «Vabariigi kodanikud». Nagu alati, olid saatekülalised hästi valitud, kuid kahjuks jäi mulje, nagu sõtkuksid nemadki savi, rääkides ikka rahastamisest.

Ka saatejuht ei märganud suunata osalisi otsima põhjusi mujalt. Sellele juhtis tähelepanu presidendi nõunik ja avaliku õiguse professor Ülle Madise.

Ta tõi paljude riikide kogemustele tuginedes näite, kuidas püüded parandada parteide rahastamise läbipaistvust on olnud tühi töö ja vaimu närimine.

Meil, eestlastel, kui me ainult õppida mõistaksime, on parim ravim võtta oma ajaloo 1930. aastatest. Siis tehti parlamentaarne peaproov ära ja — vaat kus lugu — see ei jäänud NO-teatri poliitpilale põrmugi alla.

Toonane poliitteater näitas meile, et ürgne tasakaalustatud arengu loodusseadus kehtib ka vaimses vallas: iga surve põhjustab vastusurve.

MEENUTAGEM toonaseid sündmusi. Eesti riik polnud saanud end kümmet aastatki üles ehitada, kui algas ülemaailmne majanduskriis. Selles languses jäid toonased valitsused plindrisse. Viimaks tuli valitsusjuht Jaan Tõnissonil 1933. aastal kroon devalveerida.

Õli valas tulle kõva kätt nõudva rahva toel loodud partei. Kui 1920. aastate lõpul koondusid sellesse Vabadussõja veteranid, siis majanduslanguse ajal liitus nendega kõiksugu saamamehi. Rahva meeli küttis ärevaks ka Itaalia fašistide, Saksa natsionaalsotsialistide ja Soome Lapua meeste esiletõus.

Ühiskonna käärimine tekitas vastusurve: Jaan Tõnisson keeras demokraatia arengus vindi kinni.

Eesti 1920. aasta põhiseadus, mis omal ajal näis olevat maailma demokraatlikumaid, oli osutunud ebapraktiliseks. Rahva asemel olid osanud end sokutada tegelikuks täidesaatvaks võimuks riigikogu erakonnad — risti vastu praegusele võimujaotusele ehk kummitempli efektile.

Olukorraga paratamatult kaasnenud põhiseaduse kriisis oli ilmselgelt süüdi riigikogu.

SIIS koostas riigikogu põhiseaduse muudatuse eelnõu, mille esimene rahvahääletus oli 13.—15. augustini 1932. Poolt anti 333 979 ja vastu 345 215 häält. Eelnõu ei läinud läbi ja riigikogu oleks pidanud laiali minema. Aga ei, algas demagoogiline nipitamine. Leiti, et rahvas polevat olnud riigikogu vastuvõetud seaduse, vaid selle eelnõu vastu.

Vahepeal langes veel kaks valitsust ja ärimehed nõudsid visalt krooni devalveerimist. Nagu mainitud, tuli see ära teha Jaan Tõnissoni neljandal valitsusel.

Riigikogu pani rahvahääletusele teise, kiiruga kokkuklopsitud eelnõu. Olles ülbelt otsustanud teha mis tahab, alandas ta 50-protsendise kvoorumi 30-le.

Teine, 1933. aasta 10.—12. juunini korraldatud rahvahääletus kukutas eelnõu taas hävitavalt läbi: 161 598 poolt ja 333 118 vastu. Ent ikka ei läinud riigikogu laiali!

NÜÜD ei osanud demagoogiameistrid enam muud teha kui loota, et kui nad panevad hääletusele eelnõu, mille olid vahepeal esitanud vabadussõjalased, kukutab rahvas sellegi läbi, kusjuures nemad jäävad alles. Aga võta näpust!

Kolmas, 1933. aasta 14.—16. oktoobrini asetleidnud rahvahääletus näitas, mida teeb rahvas, kelle kannatus on pandud katkema. Vabadussõjalaste satelliitide halva maine kiuste võttis rahvaasemike trikitamisest nördinud rahvas sellest rekordiliselt osa ning andis eelnõu poolt 416 878 ja vastu 156 894 häält!

Selline rahva arvamuse arvestamise näide ei tohiks jääda ainult riigi põhiseaduse lähtematerjaliks, vaid seda tuleks rakendada võimalikult paljude kogu rahvast ja tema õiglustunnet puudutavate seaduste loomise puhul.

SENI on meil läinud aia taha paljud maavarasid käsitlevad ja rahva tervist puudutavad seadused, näiteks töölepinguseadus, sest ainuvõimule pürib suurettevõtjate rahastamise otsustusi langetav Reformierakond.

Temaga on raske võidelda, sest ta sarnaneb viirusega, mille DNA moodustab vahendeid valimata rikastumist soodustava geneetilise ahela. Just sellise pärilikkusega inimesed on oma liberaalitseva majanduspoliitikaga põhjustanud üleilmsed kriisid.

Ainus vasturohi oleks sagedane rahvaküsitlemine ehk demokraatia alusmaterjali manustamine. Seda ei ole küll võimalik tarbida iga päev, aga praegu, mil erakonnad oma aplusele suitsukatet tehes utsitavad ajakirjanduse abil rahvast tegelema parteide rahastamise läbipaistvusega, kulub see ära.

RAHVAKÜSITLUSEGA on võimalik ära hoida demokraatia tõvevoodisse langemist.

6. märtsil on otsustanud parteide planktara taha värsket rahva arvamust tuua niinimetatud vabatmehed ja üksikkandidaadid. Näis, kas see neil õnnestub. Juba on demagoogid oma külimittudega põllule (riigikogu viimaseid moesõnu) saadetud. Isegi mõni ülikooli õppejõud kuulutab nagu aksioomi, et meie valimisseadus ei soosi üksikkandidaate.

Viljandimaad esindama kandideeriv Andreas Reinberg nimetas selliseid poliit­oraakliteks. Teda võiks rahvas küll valida, sest ta põrmustas väga loogiliselt saamatu siseministri sisutud argumendid, millega too püüdis kasutada päästeameti alatu palgakärpe õigustamiseks kommuaegset tööaja rehkendamist. Tuleks ikka rääkida asjast ja seada demagoogid varakult tõsiasja ette.

Tänu jumalale on meil veel vaba ajakirjandus, ehkki ka selle suud püütakse sulgeda seadusega.

LÕPETUSEKS sobib täpsustada ka president Konstantin Pätsilt pärinevat diagnoosi, nagu oleks rahvas haige. Pätsi kantselei ülema Elmar Tambeki sõnutsi pidas president silmas juhtumit, mille puhul pärast esimest rahvahääletust ei tahetud lasta riigipiruka manu rahvale vabaduse toonuid — ehkki vapraid, aga suuresti sandistunuid. Siis oli veel võimalus moodustada Eesti valitsus seinast seina.

Vabadussõjalaste eelnõu rahvahääletuse mäekõrguse võidu peale hakkasid kostma demokraatiavastased ja ainuvõimuga ähvardavad hääled. Nii ei jäänudki Pätsil muud üle kui kehtestada eriõigusega vaikiv ajastu, mis oli mõeldud rahva rahustamiseks ning pidi olema ajutine.

Sõja tõttu jäi kõnealune omariikluse õppetund pooleli. Nüüd oleme taas jõudnud ainuparteistumise lävele. Seekord ei oota ees sõda, vaid rahval tuleb korraldada valimisvõitlus demokraatliku Eesti eest.

UUE riigikogu esimene töö peaks olema käivitada rahvaküsitlus ja korraldada Eestile sobiva valimiskorra kehtestamise arutelu. Nimetatud reformid tuleks riigikogus läbi vaadata ning panna jälle maksma kord ja õiglus, mille eest võideldi Vabadussõjas.

Üks koosseis saadikuid ei jõuagi vist ära koristada kogu seni seadustatud laga. Selles töös ei tohi korrakski silmist lasta ideaali, mille eest andsid elu meie vana- ja vanavanaisad, et saaksime rajada endile sõltumatu demokraatliku riigi.