Mind on lühikese elu jooksul erakondadesse kutsutud mitu korda. Seniajani meenutan külmavärinatega kohtumist endast pisut vanema koolikaaslasega, kelle panus õppimisse oli jätnud tungivalt soovida, aga kes millegipärast oli otsustanud end poliitiliselt määratleda. Saanud ilmselt ülesandeks endale mõttekaaslasi leida, võttis too noormees ette minu. Ta tegi mu põlvele (sic!) pats-pats ja küsis: «Miks sina veel parteisse pole astunud?» Samamoodi mäletan, kuidas pärast üht haridusmessi oli äkki hulk klassivendi end kuhugi noortekogusse kirja pannud, sest liitumise eest anti kotitäis nänni ja paar korda kuus pidi linnast väljas tasuta alkoholiga pidu olema.