Vaba mõte. Pats-pats ja poliitikasse

Toomas Koitmäe Foto: Erakogu

Mind on lühikese elu jooksul erakondadesse kutsutud mitu korda. Seniajani meenutan külmavärinatega kohtumist endast pisut vanema koolikaaslasega, kelle panus õppimisse oli jätnud tungivalt soovida, aga kes millegipärast oli otsustanud end poliitiliselt määratleda. Saanud ilmselt ülesandeks endale mõttekaaslasi leida, võttis too noormees ette minu. Ta tegi mu põlvele (sic!) pats-pats ja küsis: «Miks sina veel parteisse pole astunud?» Samamoodi mäletan, kuidas pärast üht haridusmessi oli äkki hulk klassivendi end kuhugi noortekogusse kirja pannud, sest liitumise eest anti kotitäis nänni ja paar korda kuus pidi linnast väljas tasuta alkoholiga pidu olema. 

Kahjuks või õnneks pole ma veel parteipiletit lunastanud. See ei tähenda, et ma poleks mõne arvates poliitiliselt kallutatud. Ma olen istunud Viljandi linnavolikogu hariduskomisjonis Reformierakonna pakutud toolil ja korraldanud heategevusüritusi koos hea sõbraga, kes istub volikogus sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Olen olnud värdjas vasakpoolne ja rõve parempoolne. Olnud tegelikult poliitilises mõttes tuulelipp. Päris tõega. Jah, ma ahmin juba algklassidest saati igal hommikul ajalehest uudiseid ning tean täpselt, kes on parasjagu milline minister ja kes kellele missuguses pakendis väidetavalt raha viis või ei viinud. Olen ilmselt üks neist õnnetutest, kes on aastaid vabatahtlikult puhtast huvist linnavolikogu istungite otseülekandeid jälginud. 

Ma olen pakkumised tagasi lükanud seetõttu, et enese maailmavaateline määratlemine on üks pagana keeruline värk. Avatud mõtlemisega inimene saab aru nii proportsionaalse kui progressiivse tulumaksu võludest ja valudest. Mõistab, mis probleemid kaasnevad pagulastega, tundes samal ajal vajadust aidata. Teab, et kodulinna elu edendamine ei eelda muud maailmavaadet kui tahet ära teha. Valimispäeval hääletab ta «Foorumi» saate põhjal tehtud otsuse alusel.