/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2008/10/03/79685t1h6eef.jpg)
Mõni aeg tagasi jõudis Viljandi kohtumajas lõpule üsna omapärase kaasuse arutamine. Kriminaalkorras mõisteti süüdi naine, kes oli kasulapsele nii kõvasti rihma andnud, et jäljed olid veel mitu päeva hiljem näha. Ent seekord polnud tegemist purjus lapsevanemaga, kes frustratsiooni oma järeltulija peal põhjuseta välja elas, vaid karistamiseks oli konkreetne põhjus: poiss ei jätnud varastamist.
Kindlasti on «Sakala» lugejate hulgas palju neid, kes väiksena vahel urvaplaastrit said, ning imestavad nüüd, miks on vaja levinud kasvatusmeetodi eest kohtulikult karistada. «Minul pole ju nende mõnede triibuliste pärast häda midagi!» mõtlevad nad. «Võib-olla just tänu nendele nahatäitele kasvaski minust korralik inimene.»
Füüsiline karistamine on põlvkondade vältel olnud iseenesest mõistetav ja vaevalt see suhtumine nii pea kaob. Ent ega ka psühholoogid tühja räägi. Tõenäoliselt ei jäta paar vitsahoopi alati lapse hinge kustumatut jälge ega tekita psüühilist traumat, kuid igal juhul tasuks enne kimbu pihkuvõtmist mitu korda järele mõelda, kas see on ikka ainus ja kõige õigem käitumisviis.
Sageli elab lapsevanem rihma või vitsa käiku lastes oma viha välja, mitte ei kasvata last. Paljud pahandused, millega lapsed hakkama saavad, tulevad ju mõtlematusest, mitte soovist halba teha ja ka sel juhul on olukorra lahendamiseks teisi teid.
Ilmselt on teemat käsitledes kõige õigem lähtuda tervest mõistusest ja mitte kummalegi poole liialdustesse laskuda. Vastasel korral jõuame varsti selleni, et oma õigustest teadlikud väänkaelad teevad politseile vanemate vastu avalduse ka siis, kui nad on koduaresti määratud. Hea tahtmise korral võib seda ju tõlgendada ebaseadusliku vabaduse võtmisena.