Psühholoog Ene Raudla: löömine tekitab lapses viha ja trotsi

Ene Raudla Foto: Elmo Riig / Sakala

Lastega tegelev psühholoog Ene Raudla leiab, et last ei tohi mingil juhul füüsiliselt karistada ning olukorda saab paremaks muuta vaid rääkides.

Ene Raudla, millest kleptomaania tulla võib?

Kleptomaania on psühhiaatriline diagnoos. See on sundkäitumine: inimene ei taha võõrast asja võtta, aga peab seda tegema.

Kui laps varastab midagi, mida tal on tõesti vaja, esineb seda üks või kaks korda. Kleptomaania puhul on vargused aga järjepidevad, sest laps rahustab ennast varastamisega ja tasakaalustab oma tundeid.

Samuti varastavad lapsed täiskasvanute armastuse ja tähelepanu pälvimiseks, sest kui vargus välja tuleb, hakatakse temaga tegelema. See on viimane võimalus endale tähelepanu tõmmata, appikarje.

Kas igasugune järjepidev varastamine, kui elukutselised kurjategijad kõrvale jätta, on kleptomaania?

Tavakeeles kasutatakse seda sõna tõesti nii, kuid mina seda pigem ei teeks. Selline sildistamine justkui näitab, et inimene on haige ja võibki varastada. Aga ükskõik kui tihti või harva laps varastab, on see tõsine signaal, et on juhtunud midagi, mis sunnib teda nii käituma.

Mida sellisel juhul ette võtta?

Karistamine on kõige viimane asi. See ei paranda olukorda, vaid teeb hullemaks. Lastel peavad olema piirid, aga neid ei tohi seada füüsiliste karistustega.

Lapse löömine näitab tegelikult vanema võimetust. Ta lööb, sest lapse käitumine on teda vihastanud ja ta tahab viha endast välja saada. Selle asemel tuleb jõuda põhjuseni, miks laps pahandust tegi. Last lüües lööme ta endast psühholoogilises mõttes eemale.

Kui laps ei kuula isa või ema sõna, pole nad järelikult osanud teda kuulata. Me tahame, et meil oleks lapsega hea, aga ka laps tahab, et tal oleks meiega hea. Selleks peame teda mõistma.

Kui jõutakse juba füüsilise karistamiseni, tähendab see, et kumbki pool ei kuula teist. Kas füüsiline karistamine üldse paneb lapse vanematele kuuletuma?

Kuni murdeeani võib mõni laps hirmu pärast piirides püsida. Seetõttu jääb vanematele mulje, et karistamine toimib, aga tegelikult sellest tekkivad trots ja viha järjest kogunevad. Lapse psühholoogiline tugevus kasvab koos temaga ja lõpuks tulevad need tunded mitmekordse jõuga esile.

Teine variant on see, et laps käitub füüsilise karistamise tõttu küll nii, nagu vanemad tahavad, kuid on pidevalt hirmu täis. See piirab tema isiksuse arengut, tal pole loovust. Sellisel juhul tekivad psüühikahäired hiljem teistsugusel moel.