Põline karistus viis lapsevanema kohtu ette

Püksirihm. Foto: Elmo Riig / Sakala

Taavo tavatseb varastada. Juba lasteaiast saadik ei suuda ta vastu panna kiusatusele võõrast kraami oma tasku pista, olgu selleks raha kasvataja kotist või teise lapse pastakas.

13-aastane poiss ei oskagi seletada, miks ta seda teeb. Materiaalne kasu pole kindlasti ainus ajend, sest ta näppab ka täiesti väärtusetuid esemeid, mida tal kunagi vaja ei lähe. Isa Marko arvates on tegemist kleptomaaniaga.

Eelmise aasta algul jäi Taavo järjekordse vargusega vahele — seekord langes tema saagiks suurem summa õpetaja raha. Kui kasuema Malle lapse päevikus taas märkust nägi, haaras ta rihma ja asus poisile õpetust jagama.

Ehkki isa sõnul oli lapse füüsiline karistamine erandlik, polnud tegemist esimese säärase juhtumiga. Ent seekord olid kasuema löögid nii tugevad, et pandlajäljed poisi tagumikul hakkasid silma veel mitu päeva hiljem.

Juhtunu tuli päevavalgele juhuslikult

Nende sündmuste ajal elasid Taavo, tema isa, kasuema ning õde ühes Viljandimaa vallas. Kus täpselt, jätab «Sakala» igaks juhuks täpsustamata, et pere saaks jääda tundmatuks ja oma eluga segamatult edasi minna. Mõistagi on ka kõik loos esinevad pereliikmete nimed muudetud.

Taavol oli valla sotsiaaltöötajatega kokkulepe, et kord nädalas, reedeti, käib ta nendega vestlemas. Sotsiaalnõunik ei mäleta enam täpselt, miks ta ühe sellise jutuajamise ajal poisi perearsti juurde saatis, kuid igal juhul ei kahtlustanud ta esialgu midagi kriminaalset. Arst avastas Taavo kehalt värsked peksmisjäljed.

Sotsiaaltöötaja ei usu, et kasuema meelega Taavot nii rängalt nahutas. «Lihtsalt inimene on hirmus elukas, kui vihaseks saab,» tõdeb ta. Sellest hoolimata ei näinud ametnik muud võimalust kui teatada juhtunust politseisse, et kasuema seadusega ettenähtud korras karistada saaks.

Karistusest võib ka pääseda

Paragrahv 121, mille alusel Malle süüdi mõisteti, on nii-öelda kummist. Kehaline väärkohtlemine võib hõlmata nii tutistamist kui ränka peksmist, rääkimata kõigest muust, mis sinna vahele jääb. Seega pole kahtlustki, et rihmaga nüpeldamine on igal juhul seaduserikkumine, isegi kui seda teeb lapse legaalne hooldaja.

Ent karistusseadustikus on ka üks teine asjasse puutuv punkt, mis käsitleb kohustuste kollisiooni: «Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.»

Lahtiseletatult tähendab keeruline lause kõnealusel juhul seda, et kui isa ja ema püüavad last kõigi heade vahenditega varastamisest, valetamisest ja popitegemisest võõrutada, kuid see ebaõnnestub ja nad talle natuke vitsa annavad, võib kaaluda vanemate kriminaalkaristusest vabastamist.

Malle juhtumi puhul ei näinud prokurör Merike Tikk siiski põhjust karistamisest loobuda, sest Taavo kasvatamises ja tema eest hoolitsemises oli märgata tõsiseid puudujääke. Kõige ilmekamalt kirjeldab seda järgmine süüdistaja ja kohtualuse vestlusest välja tulnud detail. Malle oli rääkinud, et Taavo ei varasta ainult võõrastelt, vaid ka kodust. Kui prokurör küsis, mida laps näppab, kostis kasuema: «Süüa.»

«Ma tundsin, et lapsevanemad on jätnud päris palju tegemata,» nendib Tikk.

Võttes arvesse, et ka Taavo enda käitumine pole siiski põrmugi eeskujulik, pidas prokurör põhjendatuks karistada ema võimalikult kergelt. Kokkuleppemenetlusega määrati Mallele ühekuuline vangistus, mida ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane poolteise aasta jooksul toime uut kuritegu ning allub käitumiskontrollile.

Kitsas kodu

Merike Tiku sõnul suhtus Malle karistamisse mõistvalt ja pole sellest ajast oma kasupoja vastu kätt tõstnud. Sama kinnitab isa Marko.

«Nüüd ei taha enam eriti,» vastab ta küsimusele, kas ka pärast kohtuasja on peres vahel rihm välja võetud. Ja lisab, et teda on samuti kunagi karistatud.

Samas tõdeb isa, et ei saa abikaasa kohtu alla andmisest aru: kuidas siis last vargustest võõrutada, kui rihma anda ei tohi? Paar kuud pärast Mallele kriminaalmenetluse kaela toonud nahatäit oli Taavo ju isegi korralik olnud...

Valla sotsiaalnõuniku arvates on Taavo probleemne käitumine alguse saanud kodust ning selle asemel, et poja peale vintis peaga karjuda, peaks ema temaga lahkelt ja avatult rääkima.

«Selle aja jooksul, mil poiss meiega vestlemas käis, muutus olukord märgatavalt paremaks,» kinnitab ametnik. «Algul teatas ta meile kah, et tal ei ole midagi öelda, aga lõpuks muutus hästi ausaks ja rääkis südamelt ära, kui midagi halvasti oli.»

Kahjuks Taavo käigud valla sotsiaaltöötajate juurde lakkasid, sest pere kolis teise omavalitsusse. Nüüd elavad nad neljakesi ühes toas. Sotsiaalnõuniku teada on vanematel tegemist alkoholiga, kuid asotsiaalseteks neid pidada ei saa. Isa töötab ja teenib raha, tütar pandi lasteaeda. Kolimisest hoolimata pole ka Taavo muresid ära unustatud ning poiss käib psühhiaatri juures, kes püüab tema varastamise kombest jagu saada. Seni tulutult, nagu ütleb isa.