SPORNOSEKSUAAL ON kummaline sõnaühend, millesse on kokku pandud «sport», «porno» ja «metroseksuaal» ning mis ilmus ajakirjanduses esimest korda umbes kahe aasta eest. Mõiste väljanuputaja on kultuurikommentaator Mark Simpson. Mina hakkasin selle imeliku nähtuse vastu sügavamat huvi tundma siis, kui mu elukaaslane rääkis jõusaalist tulles, et see on täis peegli ees oma keha imetlevaid kaunismehi.
Mille poolest erinevad nood tavalistest spordisaali kasutajatest?
Esiteks veedavad nad suurema osa oma vabast ajast seal. Teiseks tarvitavad nad agaralt lihaseid toitvaid preparaate. Tänu neile on sääraste ainete müük ajakirja Men’s Health andmetel ainuüksi 2014. aasta jooksul kasvanud kuni 40 protsenti. Tõeliselt võimas müügiedu ju!
Kuid mis kõige enam märkimist väärt: spornoseksuaalid riputavad oma tuunitud superkeha pildid üles sotsiaalmeediasse. Selliseid imetlusobjekte olevat juba miljoneid, nii et liikumine on globaalne.
MIS VÕIKS PEITUDA selle erootikamaigulise nähtuse taga? Kas lihtsalt ekshibitsionism?
Asjaga on tegeldud ning kultuuriuurija ja ajakirjanik Jamie Hakim väidab, et kõik ei ole nii lihtne ja tagamaad on hämarad. Tema teooria on lausa hämmastav. Ta seostab seda sellega, et 2008. aastal puhkenud majanduskriisi tõttu kaotasid paljud valgenahalised keskklassist pärit mehised mehed, kes olid harjunud hõivama suhteliselt kõrgepalgalisi ametikohti, oma töö. Seesugune unistuste ja lootuste kokkuvarisemine pani nad otsima teistsuguseid teid, et end vajaliku ja aktsepteeritavana tunda. Varem oma perele tunnustatud tasemel äraelamise tagamine ja sellele vastavate kaupade tarbimise võimaldamine asendusid teisel viisil mehelikkuse väljendamisega, näiteks Instagramis jagatava ülimaskuliinse kujutise kaudu. Kui niisugusele ootusrikkale aktile saabub imetlevat vastukaja, ongi ju vajalik mõnus surin alakõhus saavutatud ja vähemalt mõneks ajaks jälle mehetunne rinnus.
Ma ei tea, kuidas Jamie Hakimi teooriasse suhtuda, aga kirjeldatud nähtus on päriselt olemas ja tundub olevat alles kosumisjärgus, olgugi et majanduskriis on ammu möödas ja selle mõjudki leevendunud. Ehk on asi veelgi keerulisem ja selle juuri tuleks otsida hoopis ühiskonna teatud spiraalikeerus? Äkki on antiikmaailma kehakultus uue avaldusvormi leidnud? Võimalusi on lõputult.
LUGEJA VÕIB KÜSIDA: kuidas see kõik meid siin Eestis peaks puudutama?
Tõsi see on, et kuna elan teises riigis – Iirimaal –, ei ole mul viimastel aastatel Eesti spordisaalidega suhet olnud ja ma ei tea, kas spornoseksuaalid seal end eksponeerivad. Aga et üsna sarnane sugulasnähtus ka Eestis jõudu kogub, võib küll oletada, kui lugeda Postimehest Dagmar Lambi artiklit «Kurb tõde inimeste kohta, kes sotsiaalmeedias treeningutega eputavad». Sellelgi nähtusel on kange ekshibitsionismi ja eneseimetluse ning kiitusevajaduse lõhn man.
Ühiskonnas toimivad tihti jõud, mida me hakkame mõistma alles palju hiljem. Kui üldse kunagi hakkame.
Lõpetuseks võib aga küsida: mis selles siis halba on, kui meil palju ilusaid inimesi tänaval ringi kõnnib ja massiliselt trenni tehakse? Kas sellega on vaja sotsiaalmeedias nii uljalt eputada, on muidugi omaette küsimus. Kuid ka see on maitse asi ja kindlasti mitte kuritegu.