Kalle Hiob: tuleb maksta inimväärset palka

Üksikkandidaat Kalle Hiob tahab igaühele just sellist palka, nagu ta on väärt. Foto: Elmo Riig

Riigikogu valimistel meie ringkonnas üksikkandidaadina kandideeriv Viljandi linnaliinide bussijuht Kalle Hiob peab end võitlejaks ning töötaks parlamendis töökohtade ja inimväärse töötasu nimel.

Kalle Hiob, miks te riigikokku kandideerite?

Hakkasin seda asja ajama töökaaslaste toetusel, sest meie palgad on väikesed. Riigikokku minek on minu protest selle riigi vastu, selle vastu, mida tööandjad meie töötajatega teevad. Meid koondatakse, kõik müüakse või erastatakse ära. Näen seda bussijuhina iga päev. Samas olen talupidaja, ettevõtja. Seetõttu tean väga hästi, mis toimub.

Minu töökaaslased toetavad mind. Nad ütlesid: «Sina oled see õige inimene, kandideeri, et tööandjatega võrdsena ühe laua taha istuda, sest nad ei kuula meid.» Ma olen igal pool töötajate õiguste eest võidelnud, ma ei jäta jonni, ajan ikka oma asja edasi. Sellepärast nad soovitasidki mul kandideerida, et olen kogu aeg nende eest seisnud.

Mida te valijatele lubate?

Ma ei luba midagi. Enne tuleb teha, kui saab lubama hakata. Ütlesin siinsamas meestele ka, et ma ei luba midagi. Nad näevad, et ma tegutsen, mitte ei räägi, et tagan kõigile emapensioni või midagi sellist.

Meie pensioniiga viiakse nii kaugele, et inimesed ei elagi nii kaua. Selleks ajaks, kui 13. pensioni või emapensioni saaks, on inimesed juba surnud.

Lisaks räägitakse kogu aeg, et riigil pole raha midagi maksta, aga kust siis see raha võetakse, mille eest oma kalleid valimislubadusi täitma hakatakse?

Rahaprobleem tuleb ju sellest, et järjest suletakse ettevõtteid ja kaotatakse töökohti, aga kui ei ole inimesi, kes makse maksaksid, ei ole ka raha, millest pensioni maksta.

Tegelikult on bussijuhil juba sama palk mis koristajal. Olen tööl 16 tundi, hommikul vara sõidan magamata välja, puhata ei ole saanud, aga palka pikkade tundide eest saan järjest vähem.
Inimesele tuleb maksta inimväärset palka, aga ta peab oma palka ka väärt olema. Vaat nende probleemide eest ma tahangi võidelda.

Milliseks hindate oma šansse riigikokku pääseda?

Tegelikult mul ei olegi šansse. Tahaksin riigikokku saada, aga meil on künnis viidud nii kõrgeks, et ma kardan, et sinna ei pääse ükski üksikkandidaat.
Tahaksin riigikokku saada, sest ma tahan inimesi aidata. Praegu teevad ilma erakonnad, aga üksikkandidaatidest kõneldakse nagu pahategijatest, kes võtavad erakondadel kõik hea käest.

See on tohutu ebaõiglus. Meil, üksikkandidaatidel, on vaja 5000 häält. Miks peab olema üksikkandidaadil nii palju hääli? Ma kogun siin võib-olla 2000 häält ega pääse kuhugi, aga keegi saab peibutusparte täis nimekirjas 400 ja läheb ikka.

See 5000 häält ei oleks mingi probleem ületada, kui valijad tuleksid kaasa ja näeksid seda õilsat eesmärki, mille poole need inimesed püüdlevad. Ka üks veetilk võib jõe voolama panna. Aga erakondade inimesed teevad sellist lobitööd, mida üksikkandidaat ei suuda.

Ma leian, et riigikokku võiks võtta ikka tegijad, mitte rääkijad mehed. Senise 20 aasta jooksul pole mina tegusid näinud. Hinnad on tõusnud ja elu on järjest alla läinud. Kogu Eesti istub justkui viitsütikuga pommi otsas. Ma kuulen ju päevast päeva, kuidas inimesed kurdavad.

Kas riigikogu töötaks paremini, kui kõik selle 101 liiget oleksidki üksikkandidaadid?

Jah, töötaks küll. Seal peavad olema tegijad inimesed, mitte niisama istujad. Nad tegelikult ei istu ka, vaid magavad, loevad lehte või ei tule kohalegi. Seal peaksid olema sellised inimesed, kes tunnevad inimeste sotsiaalseid probleeme ja muid valdkondi.

Mina suhtlen inimestega iga päev: aitan inimese isegi üle tee, bussist maha või tõstan ta lapsevankri bussi. Väikesed lapsed ütlevad mulle tänaval tere ja räägivad teistele, et näe, see onu on bussijuht. Ma ju teretan neid inimesi, ma tunnen neid ja nemad mind.

Mis te arvate, mitu üksikkandidaati riigikokku jõuab?

Ma tahaksin, et sinna jõuaks 30 üksikkandidaati. Siis saaks moodustada justkui omaette partei, mis päris erakond tegelikult ei ole. Ehk saaks siis asjad liikuma. Need, kes üksinda ei teeks suurt midagi ära, oleksid koos võimsamad. Siis meie riik näeks, et midagi annab ära teha. Praegused üksikkandidaadid ei tunne üksteist. Me oleme tulnud maalt ja metsast. Eesti riik on küll väike, aga inimesed ei tunne üksteist.

Kui 30 ei saa, siis juba kümme oleks hea. Isegi üksainus üksikkandidaat näitaks seda rohelist tuld. Järgmine kord oleks rahvas ilmselt julgem. Üksinda saja inimese vastu on ka võimalik tegusid teha. Kui sa ajad õiget asja, saad sa hakkama.

Tegelikult oleks hea ka kahekojaline parlament, kus kojad on teineteisest sõltumatud ja kontrollivad teineteist. Minu arvates aitaks see ära hoida korruptsiooni.

Kas ei ole ühtegi erakonda, kellega olete mõelnud liituda?

Ma olen kogu aeg olnud apoliitiline ja jään selleks. Ma ei olnud isegi oktoobrilaps või pioneer. Ma ei ole ka üheski parteis olnud. Ma tahan olla vaba. Ma ei taha, et teised mind käsutavad; et ma olen sõltuvuses parteilaua taga istujatest. Ma tahaksingi, et kõik otsustajad oleksidki üksikkandidaadid, mitte nii, et üks partei annab käsu, teine partei liitub ja lõpuks ei ole neid lubadusi kuskil.

Erakonnad on kõik ühesugused, nagu oleksid oma platvormi üksteise pealt maha kirjutanud. Räägitakse kultuurist ja haridusest, aga kust selleks raha võetakse? Kultuuri on vaja, aga tegelikult tuleks edendada ettevõtlust, just väikeettevõtlust.

Maal on tekkinud suured põllumajandusühistud, kus töö tehakse ära kahe traktoriga. Aga väike põllumees teeb nii, et kogu pere saab tööd. Ma tahaksin, et oleks turgu, kus müüa. Riik seab aga kõik takistused, et väike põllumees ei saaks müüa: sul on vaja nii palju lube hankida, tohutust bürokraatiast läbi raiuda. Need inimesed loobuvad sellest. Nad annavad pigem oma maad suurele ühistule rendile.

Head äriplaanid ei saa löögilegi. Kui tahad linnukasvatust arendada, siis toetust ei anta, kui aga teed turismiettevõtte, kus aasta jooksul käib paar inimest, on kõik väga hästi.

See on läbi mõtlemata. Sellist väikest ettevõtlust, väikesi talusid oleks vaja. Meil oleks vaja tuua inimesed maale tagasi. Mis mõtet on neid kultuurimaju ehitada, kui ei ole inimesi.

Nii paljud on läinud Eestimaalt ära, üle 60 000 inimese. Miks nad lähevad? Sellepärast, et neil pole tööd. Palgad on nii väiksed. Mul üks õelastest läks Soome tööle, sest seal on palgad tunduvalt kõrgemad.

Nüüd elabki ta mehega Soomes, lapsed käivad seal koolis ja nad ütlevad, et nemad enam tagasi ei tule. Need ongi kaotatud inimesed, maksumaksjad. Me ise kaotame neid. Inimesed ei taha enam Eestimaal elada. Meie poliitikud on selle nii kaugele viinud.

Mida te siin muudaksite?

Meie inimesed tahaksid tööd teha ja selle eest ka inimväärset palka saada. Mitte nii, et me oleme alampalgaga tööl 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Emad ja isad ei näe enam varsti oma lapsi. Kas nad saavadki neid lapsi üldse, kui nad töötama peavad, et ise ära elada?

Mõned inimesed käivadki kodus vaid magamas. Lähevad nagu minagi õhtul koju, viskavad end voodisse ja hommikul vara peavad juba jälle tööle minema. Sissetulekud aga järjest kahanevad. Nagu ma ennist ütlesin: inimene peab saama inimväärset palka, aga ta peab oma palka ka väärt olema.

Ma leian, et riigikogus võiks samuti saada palka vastavalt tehtud tööle. Nii palju, kui sa seal tööd teed, nii palju saad ka palka. Las rahvas mõõdab seda. Rahvas need inimesed ju sinna üles Toompeale saadab, järelikult on rahvas ka see, kes otsustab, kui palju nad väärt on.

ELULUGU
Kalle Hiob on sündinud Viljandimaal Halliste vallas Uue-Kariste külas.
• Põhihariduse sai Kosksilla ja Raudna koolis, keskhariduse Helme kutsekeskkoolis.
• Töötanud Tartu Jõesadamas motoristina, Õisu sovhoosis traktoristina, aktsiaseltsis Vilma liinioperaatorina ning praegu on aktsiaseltsis Atko bussijuht.
• Abielus 1987. aastast. Peres on neli last ning üks lapselaps.
Allikas: Kalle Hiob