Virulane kirjutas näidendi Viljandi linnapeast

Pooleldi Mulgimaa mees Toomas Suuman kirjutas näidendi Viljandi linnapeast August Maramaast. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Täna esietendub Ugala suures saalis Viljandi 725. aastapäevale pühendatud näidend «Linnapea», mis kõneleb legendaarsest August Maramaast. Selle autor on Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman.

Teie, Rakvere mees Toomas Suuman, saite tellimuse kirjutada Viljandi juubeliks näidend meie legendaarsest linnapeast August Maramaast. Kas võtsite pakkumise kõhkluseta vastu?

Tegelikult olen ema poolt Karksi-Nuia mulk, kogu sealt suguvõsa on Abja ja Taagepera vallast. Too tegelikkus on fakt ja hoopiski mitte kah mulgiks pugemine, sest olen teadagi virulane. Võtsin seetõttu — sain alles hiljem aru, kui väga seetõttu — tolle pakkumise pika hambaga vastu. Esiteks on kirjutamine, kui seda mitte iga päev teha, üldse üks vaevaline tegevus. Ja teiseks: kellena ma seda lugu kirjutan? Kes ma olen oma teksti suhtes? Olen piisavalt võõras? Piisavalt neutraalne, mis ju praeguses kontekstis tähendab ükskõikne?

Usutagu: kirjutamiseks on ükskõiksust hirmsal kombel vaja. Teismeliste armastusluulet võib südamega kirjutada, näidendeid mitte — jamaks lähevad. Mässasin kaua veel vormiküsimustega, tegelasi kah palju, nõnda et ei võtnud vastu ilma kõhklusteta.

Mis mees oli Maramaa, kui nimetada vaid põhiline?

Küsige seda lugupeetud Heiki Raudlalt. Saate põhjaliku ja pealegi veel kõigiti põneva vastuse. Tema raamat «August Maramaa aeg» oli mul kirjutades aina laual ja veel kord: suur tänu!

Võin öelda, et nõnda atraktiivse isiku ja isiksuse puhul on võimatu tuua esile mõnd eriti määravat ja erilist joont. Ütelgem siis, et ta oli kuradi kõva mees! Sealsamas Rõngu kandis, kus nii tema kui mina oleme oma lapsepõlve veetnud, öeldakse: «Kõva mees küll, aga konna veel ei söö!» Nii et mine sa võta kinni.

Viljandlastele on August Maramaa natuke samasugune kuju, nagu kõigile eestlastele oli pikka aega Päts — aus, tark ja õiglane mees kuldsest Eesti ajast. Õnneks ei ole te kirjutanud paraadportreed. Näib, et probleemid olid, on ja jäävad.

Pole minu asi Viljandi rahvale nende probleeme näpuga näidata ja neid ka nende eest lahendama hakata. Oleks ebaviisakas ja pealegi ilmvõimatu. Nõnda ei püüdnud ma kirjutades Maramaa eest midagi ära otsustada ega kergemaks teha, pigem vastupidi.

Inimene näeb oma elu ja asju ühtpidi, kui ta neis parasjagu toimetab, ja teistpidi, kui neid talle näidatakse. Kui nüüd aega ja ruumi nõnda väänata, et tegu ja tagajärg on väga lühikeses ajahetkes koos, siis... siis võib teinekord ju hetkeks tõde kah näha. See on ülepea kogu näitekirjanduse ja draamakunsti mõte ja eesmärk.

Kas olete ka ise öelnud oma arvamuse võimalike osatäitjate kohta ja Ugalas valmiva lavastuse proove näinud või hoidute meelega eemale, et teatriinimesena mitte kolleegide töösse sekkuda?

Usaldan täielikult oma kolleege ja loodan sama ka neilt, teisiti oleks keeruline, kui mitte võimatu tööd teha. Ei ole ma toppinud end vaatama ja vahele õiendama — oleks vist vilets nii teistele kui mulle endalegi.

Ma kirjutasin näidendi, sellega on üks leping alla kirjutatud ja lõpetatud. Ma ei tea, mida näitlejad sest loost arvavad; ma ei tea, kuis proovid läksid; ma ei arva vastuvõttu kuidagi ette ära. Ei usu, et mul oleks parem olla, kui ma seda kõike teaksin.

Teatri värk, lepinguid palju, igaühel oma, kõik alla kirjutatud verega. Veri on aga teadupoolest hinnaline ja teda on omalgi vaja. Seepärast jäägem enese närvide huvides teadmatusse ning salapära huvides hoidkem teadmatuses teisi.