Paber: Kiri

Rohkem selgust!

Mina ei poolda valdade liitmist. Need vallad, kes rahapuuduse või mingite muude meelituste ajel on ühinenud, tuleks hoopis lahutada.

Kolgastunud piirkondades ei anna ühinemine midagi, see hoopis süvendab ääremaastumist. Vallamajaga asula kujutab endast kõigest hoolimata mingit tõmbekeskust. Aga kui pole enam vallamaja, siis see hääbub.

Küll pooldan ma vallavalitsustes ametnike arvu märgatavat vähendamist. Ühes keskmises vallas võiksid olla ainult vallavanem, vallasekretär, üks-kaks sotsiaaltöötajat ja konstaabel. Muud funktsioonid tuleks üle viia maakonnakeskustesse.

Nii ei peaks näiteks koolide teeninduspiirkondade määramisel enam lähtuma valdade piiridest, vaid elanike arvust ja ­koolibusside liikumise ratsionaalsusest. Sama meetodi alusel laheneneksid paljud muudki probleemid.

Kui ideed edasi arendada, siis tulevikus võiks rahvas vallavanema ja maavanema otse valida. Valitutel tekiks otsene vastutus rahva ees ning volikogud võiks sootuks ära kaotada. Maavanema kui riigi esindaja funktsioon on praegu lausa naeruväärne — meil pole ju enam 1920. aasta.

Ka maakondlikul tasandil võiksid erakonnad esitada poliitilistele ametikohtadele oma kandidaadid. Kui maavalitsuses on näiteks neli-viis poliitilist kohta, esitabki iga erakond nii mitu kandidaati. Kõige rohkem hääli saanud inimesest saab maavanem, järgneb maavanema asetäitja, siis finantsjuht ja teised ametimehed.

Sel moel oleks kõik rahvale arusaadav ja läbipaistev. Otse valitud vallavanematest ja maakonnalinnade linnapeadest moodustataks maa nõukoda.

Tallinnas ja Tartus ning neid ümbritsevas maakonnas tuleks süsteem pisut teisiti üles ehitada, kuid põhimõte jääks ikkagi samaks.

Riigi tasandil peaks ametis olema haldusminister, kes jälgiks ja suunaks üldist arengut eri regioonides. Kui näiteks maanõukoda otsustaks riigi raha jagamisel mõnest väikesest vallast lihtsalt üle sõita, oleks ministri asi sekkuda.