Repliik. Naeruväärne karistamine

Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm

Kui ületan Tartu poolt tulles Oiu silda, meenub mulle möödunud aasta veebruaris juhtunud liiklusõnnetus, milles hukkus roolis olnud mehe kohtunikust ema. Tegelikult pole kõige olulisem, et naine oli kohtunik, ehkki juhtumit kajastades on millegipärast just seda rõhutatud. Ennekõike oli ta ju inimene – ema ja vanaema.

Õnnetuspaigas oli tee kaetud ülilibeda musta jääga. Tean seda, sest käisin kiirabiga kohapeal. Isegi jalgel püsida oli paras katsumus. Aga mitte sellepärast ei meenu mulle see ränk avarii. Juhtum tuleb meelde hoopis masendava vaatepildi tõttu: keset maanteed üritati pere silme all päästa kedagi, keda enam päästa ei andnud. Viimaks kaeti 51-aastane naine tekiga.

Nüüd, kui loen, et kohus määras roolis olnud pojale teeoludega mittearvestamise pärast tingimisi vanglakaristuse, on mul sellest perest veel rohkem kahju. Liiklusõnnetuse puhul pole ju nagunii suuremat karistust kui lähedase surm.