Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaadi «Mopskassi maja» tegin ma paljus Liskaga koos, tänu temale tekkinud olemises. «Mopskassi maja» on mingi meie omavaheline, vaba tähendusega kild. Õelaps ütles maal kogu aeg hoopis «mesimummu maja», kui ta vana ämbri sees neile lindudele kasteheinakõrrega suppi keetis.
Olgu kuidas on, aga maja peab igaühel olema, kas väljas või oma südames.
See plaat sattus ärevasse aega. Võib juhtuda, et Eestit ootavad ees radikaalsed muutused ning meie põhjendamatu enesekindlus ja lõtv hoiak tallatakse porri. Vahest pääseme ainult kerge hirmuga, aga midagi muutub sellegipoolest, on juba muutumas.
Ükskõik, missugune ühiskondlik seis ka parajasti poleks, keski või miski peaks inimesele ikka tugevalt meelde tuletama, et ta on inimene. Seda võib teha vaikus, valu, ilu, aga ka mõni tungiv või vabastav mälestus. See pole nostalgia, sest hingus ja geenid, ammugi mitte liikmed ning aju oma sisuga pole nostalgia.
On kohti, hääli, meeleolusid ja pilte, mis meie juurde vanusest hoolimata ikka tagasi tulevad. Minul on sellised tuumkohad Sänna ja Jämejala. Ma olen neist pikka juttu kirjutanud, aga ei tea praeguseni, mis selle taga on. Sõnadega seda ära ei ütle.
Kes on mingi paigaga pikka aega seotud olnud, see teab, kuidas on seista ilmapuu tüve juures. Kui mingid tuumsed asjad inimese elust eemaldada, pole ta enam inimene. Niisugused asjad on kodu ja kodusus, lähedus, vajalikkuse tunne, rahu, unistamise võime. Ilma nendeta ta küll elab, ometi see pole elu, vaid ratsionaliseeritud rahmeldamine või enesehävitus mis tahes viisil või kiirusel.
Hoidke siis seda maja endas! Mõelge indiaanlastele, kes oma maadelt minema küüditati, ja ärge laske endid Ameerikasse küüditada. Mõelge kadunud soomeugrilastele ja püüdke teha nii, et me ei saaks üheks nimeks punases raamatus.
Et mina elan Eestis, Lõuna-Eestis, kindlas isiklikus seostevõrgus, proovin seda ka muusikasse panna, niipalju kui oskan. Võib-olla on «Mopskassi maja» mu viimane plaat ja teised teevad edasi? Võib-olla tuleb otsida teistsuguseid väljendusvahendeid? Võib-olla mängin tulevikus ainult kodustele ja sõpradele? Ei tea. Aga seekord tahtsin teha plaadi esitluskontserdi alguse selles Jämejala haigla klubis, kus ma väiksena nääripakke sain ja hiljem kino vaatasin.
Siis olid seal regulaarsed kinoseansid — paljud filmid tulid vist veel enne linna minekut sealt läbi. Hiljem käisime selles saalis kirikukooriga kohalikele laulmas. Oli Kurt Cobaini surmapäev ning minul ja koorijuhil oli juhtumisi mõlemal must rosett rinnas. Organist jäi jutlust kuulates tukkuma ja haiged hüüdsid õpetaja sõnadele huvitavaid kommentaare, mis on kahjuks ununenud.
Selles klubis mängis kuuekümnendail, haigla õitseajal, isegi biitbänd. Hiljem on seal valitud kevadetüdrukut ja peetud muidki huvitavaid üritusi.
Kui ma veel Jämejalal elasin, oli minu klubi muidugi tuba selle maja vasakus ülanurgas, mis esimesena paistma hakkab, kui Tallinna maanteelt Jämejala poole ära keerad. Aeg tuhmistab detaile, aga mu ema mäletab selliseid asju. Ta on mulle jutustanud, et tahtsin kangesti raamatuid riiulist kätte saada juba siis, kui alles roomasin, ja kuidagi õnnestuski mul need välja urgitseda.
«Vana kohvrit käivitasid mootorrattana põristades käima ja sõitsid mööda tuba,» on ema mulle rääkinud. «Toredad olid kodukino seansid. Õues oli paras kamp poisse, mängisite koos trihvaad ja peitust, peitsite end aeda ja keldrisse. Kisa oli kõva. Ka pahandusi oli. Heueri Märt võttis sinult ratta ära ja kohe nutt lahti. Lahe oli sügisel, kui pargis olid suured lehehunnikud, kus teie siis möllasite. Üldiselt oli ümbrus turvaline. Jalutasime palju ringi põldudel ja maanteel. Käisime Karula järve ääres päevitamas. Mingil ajal olid klubis ka nääripeod, kus lapsed esinesid. Laulmist ma eriti ei mäleta, kuid grammofon mängis küll sageli.»
Jah, õues sai olla teistega, aga kodus leiutasin ise mänge nagu enamik lapsi. Püüdsin harjaga kala. Vineerkastist tegin endale auto: rattad ja muu värgi joonistasin kasti välisküljele ning liikumist kujutasin ette. Meenuvad lastekarmoška ja trummiga vanemate hulluksajamise katsed ning tinasõdurite paraadi nõukogulik juhatamine.
Ma arvan, et need üksildased mängud jätkuvad mul praegu kultuuris. Võib-olla puutuvad need kokku mõne teie mängu, unenäo ja kujutlusega — vanemad, nooremad ja päris vanad lapsed, nagu me oleme.
Aitäh kõigile otsestele ja mõttelistele toetajatele! Ma olen alati teinud muusikat neile, kes otsivad teistsuguseid tasandeid, kes on üksi, kel on raske ja kes ei sobi ühiskonnas toimivasse konformsesse skeemi. Võib-olla mõnel on sellest kergem ja rõõmsam. Paremat ei tahagi.