Sööme sõnu. Vahel kohe sügeleb

Janssoni kiusatus Foto: Üllar Priks

Üldiselt aitab sügeluse vastu kratsimine. Mu koer teab seda ja on antud aktiviteedi osas omandanud tõelise meistri taseme. Vahet pole, kas esimeste või tagumiste käppadega, tagumikku mööda maad järele lohistades või koonuga peremehe püksisääri nügides. Kihelus taandub ja asendub õndsa rahuloluga.

Selline kõhvitsemine on iseenesest täiesti süütu tegevus. Vahel, jah, tõepoolest juhtub, et ei saa enne pidama, kui veri väljas, aga siis pole enamasti süüdi kratsija, vaid näiteks sääsed. 

Mis ma nüüd öelda tahtsingi? Ahjaa! Vaadake, on olemas ka hoopis teistlaadi sügelused. Näiteks, kui keel hakkab sügelema. No lihtsalt nii hullusti sügeleb, et ei saa ajus tiirutavaid mõtteid välja prahvatamata jätta. Või kui näpud sügelevad. Vaatad seda suurt punast nuppu, kuhu on trükitähtedega kirjutatud «Mitte puutuda!» ja tead, et enne hing rahu ei saa, kui pauk käib ja ümbrus musta tossu täis.