KIRI: Saadikud ei esinda rahvast

Naudin ettevõtete saneerimist. Alustan probleemide märgistamisest ja kaasan otsustusprotsessi palgasaajad. Viimati mainitu muudab eesmärgid selgemaks, laiendab vastutajate ringi, tugevdab ühtsustunnet ja suurendab töötajate huvi tulemuste vastu. Kollektiiv toimib edaspidi pingevabamalt ja efektiivsemalt.

Eesti ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi ja süveneb diktatuur. Suurimal ressursil, inimestel puudub rakendus. Vastutuse umbmäärasus ning vastandumine soosivad kaost. Ühiskonnakorraldus vajab saneerimist.

Keskmesse tuleb tõsta kodanik, valitsemine seevastu peab taanduma vahendiks. Erakondade võimumonopolist lähtuv otsustamine takistab kodanikuühenduse sünergia kasutamist. Riigikogu komplekteerijate ringi avardamine võimaldaks elanikke paremini otsustusahelasse haarata. Otsustamine peaks algama alt, mitte ülalt.

Valimiskampaaniad on rusuvad ja stressirohked. Loosungitesse peidetud konksude teravikud tekitavad õõvastust. Valimised sarnanevad mänguga: neid peetakse üksnes mugava äraelamise nimel, valijail pole neis väljundit.

Eesti valitsust kiidetakse Brüsselis ning ka asjaosalised ise pole eneseupitamisega kitsid. Vaieldamatult on valitsus olnud edukas: saavutanud kõik, mida on soovinud. Tulemus pole küll parim, kuid võrdlussüsteem puudub.

Erinevalt valitsusest on riigikogu olnud allpool igasugust arvestust. Rahva esindamise asemel on selle liikmed käitunud kui lakeid: vajutanud täitevvõimu soovi järgi otsustusnuppudele. Demokraatlik võimude lahusus on jäänud tagaplaanile.

Valimissüsteem ei taga seda, et riigi poliitikas oleksid esindatud elanike huvid. Oma häält andes saame valitsuse käepikenduseks kujuneva tarbetu institutsiooni. Toompeale pääsemine sõltub sellest, mis kohal kandidaat valimisnimekirjas paikneb, ja võimuladviku tahtest.

Põhiseaduse järgi peaks riigis kõrgeim võimukandja olema rahvas, aga tegelikult on võimul poliitiline eliit. Kordan: ühiskonnakorraldus vajab saneerimist ja valimissüsteem tänapäevastamist.