VIIMASEL ajal on elu olnud nii ilus, et olin sootuks unustanud, millist vaeva nägin kunagi, et oma tagastatud kodu sissetunginuist vabastada. Kümme aastat pidasin omaenda kinnistul pidevat võitlust iga jalatäie maa pärast. Abi sain sõpradelt — politseilt ja kohtult kogesin selle aja jooksul palju mõistmatust ja üleolekut.
Eesti Vabariigis ei aktsepteeritud eraomandit, tühja sellest, et meie põhiseaduse järgi olla see püha ja puutumatu. Omandireform andis küll paljudele pärijatele — eestiaegsed omanikud olid selleks ajaks enamjaolt juba mulla all — majad tagasi, kuid nendega vahepeal toimunu eest ei vastutanud keegi ning neis pesitsevaid nõukogude inimesi käsitleti veel kaua privilegeeritud klassina, kellel õigusjärgne omanik pidi peaaegu et nina pühkima.
Olin selle kõik juba unustanud, kuni mind raputas unelmast üles ühe kaaslinlase jutustus. Tuleb välja, et ikka veel leidub Eestis õigusjärgselt tagastatud või sõjajärgsel ajal ehitatud väikeste majade omanikke ja nende järeltulijaid, kes on kinni samas lõksus kui mina. Seadus on sissetungija poolel.
NÕUKOGUDE okupatsiooni ajal üht- või teistviisi eramajasse kolinud tegelased ei vabasta ruume ja sageli peab hoopis testamendijärgne omanik endale mujal eluaset üürima, samal ajal kui tema vanemate kätega ehitatud kodus laiutab sovjett. Politsei ja kohtusüsteem soosivad nõukogudeaegseid üürnikke nende ees, kes on üürilepingu sõlminud omaniku endaga.
Mul ei lähe meelest üks seik. Mu maja alumisel korrusel oli viimane sundüürnike seltskond ja üleval elasid noored lastega pered, kes ei saanud juba ea poolest kuuluda eelmainitud privilegeeritute klassi.
Hilisõhtul ärkasid mu põhikoolis käivad lapsed politsei — ehkki ütleksin parema meelega miilits — uksele lõhkumise peale. Toona oli korrakaitsjate mure see, et poole tunni pärast algavat öörahu ja teisel korrusel töötavat pesumasin. «Teil elavad all ju inimesed,» kinnitasid nad mulle. Kui küsisin, kes on siis need, kes üleval elavad, jäi miilitsa (kui tahad, loe politsei) suu lukku.
Võiksin mälestusi heietada lõputult, kuid see lugu pole väljavõte mu memuaaridest, vaid soov inimestele meelde tuletada: põhiseaduse järgi on eraomand meil püha ja puutumatu.
MITTE keegi pole ehitanud endale kodu selleks, et võhivõõrad seal teda või tema järeltulijaid terroriseeriksid. Iga maja kannab endaga kaasas oma lugu, ta on elusolend, kelle eest tuleb hoolitseda. Uude kohta elama minnes peaks alati küsima: mis oli siin varem, milline on selle paiga lugu?
Olen ka ise varases lapsepõlves elanud omaniku majas — Vanal Lasnamäel Sikupillis. Kuigi hoone kuulus juba riigile, respekteerisid kõik seal elavad normaalsed eesti inimesed vanapaari, kes oli tegelik omanik.
Ka Nõmmel teati iga maja kohta, kellele see tegelikult kuulub või mis sai peremeestest. Osa inimesi tundis aukartust — ei tea, kas eraomandi või hoopis millegi nähtamatu ees. Võimalik, et tegu oli südametunnistusega. Mu isapoolne vanaisa, Vabadussõjas Karutapja ordeni saanu, elas oma kuue lapsega eluaeg üürikorterites, ilma et talle oleks pähegi tulnud omanikule tingimusi dikteerida.
ELADES nüüd ema lapsepõlvekodus, olen saanud teada, et kiidetud Mulgimaast on sisuliselt taas saanud Viljandi rajoon. Abjas on olukord hullemgi kui Viljandis. Niinimetatud sundüürnikke on seal viimasel paarikümnel aastal juurde tulnud. Nagu lõpetas oma kommentaari kogumikus «ERSP aeg» Abjast kaks korda küüditatud Pilve-Elvi Kuum, pole Abja ja Viljandi veel kogu Eesti, kuid meil annab end ikka veel tunda, et kunagi roogiti just siin maa põliselanikest nii puhtaks kui saadi.
Endised kommunistid ja rahvarindeaktivistid koos usinate noorte mõttekaaslastega trügivad taas püünele. Ühel ilusal hommikul leidsin oma värava küljest kaks keskerakonna liikme Priit Toobali plakatit. Kuni välireklaami keelu alguseni vaatasin igal hommikul hirmuga, kas see partei pole jälle minu eraomandi külge mõnda nägu klammerdanud: keskerakondlastele kehtib ilmselt mõni teine põhiseadus.
Muidugi olen lõpmata tänulik, et ei leia keskerakondlasi enam oma tubadest, vaid üksnes postkastist, sest okupatsioon minu maal on selleks korraks läbi. Ometi teeb mind kurvaks see, et ma ei oska aidata neid, kelle kodus mööbeldavad ikka veel sovjetid.