/nginx/o/2015/06/16/4190643t1h5854.jpg)
25 AASTAT TAGASI aset leidnud murrangulised sündmused avasid Eesti ees maailma ja Eesti maailmale. Meie saime raudse eesriide tagant välja ja oma esivanemate radadele pääsesid tagasi need, kes möödunud sajandi tormides olid sunnitud ajalooliselt kodumaalt lahkuma.
Me teame, et külma sõja ajal võitlesid väliseestlased läänes Balti riikide vabaduse eest. Me teame, et eestlased, lätlased ja leedulased tegutsesid koos, kuid lätlastega sidus meid ühise ajaloo ja usutunnistuse tõttu rohkem. Kuid kas me teame, et nende kõrval olid alati olemas ka baltisakslased? Nendega oli sama moodi kui eestlastegagi. Vanem põlvkond säilitas keele, nooremad seda enam ei omandanud, kuid kodumaa saatusele elati kaasa ja nagu Evy Laamann on sageli öelnud, oli mõni sakslane veel suurem eestlane kui eestlane ise.
Nüüdseks on aeg sellest põlvkonnast üle käinud. Eestis koolihariduse saanud aastakäigud on kas juba kadunud või pole enam lennukõlblikud. Kuid nad on oma järeltulijatele sõnumi edastanud. Nooremad, saksa-, inglis-, hispaania- või prantsuskeelsed baltlaste järeltulijad tunnevad siin käies mingit erilist maa ja vere kutset. See Balti kodumaa, mille muinasjuttudega neid unele räägitud, see maa, millega sügavalt olid seotud südamed neil, kelle veri voolab järeltulijate soontes.
AJALOOLISEL VILJANDIMAAL Helme kihelkonnas Riidajas peeti Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeval ka kohaliku pühakoja taaspühitsemise 15. aastapäeva. Väärika hoone pinkidel istusid mulkide kõrval mitu põlvkonda von Strykke ja kõik laulsid maakeelsest lauluraamatust. Pidulikkuseks oli põhjust mõlemal: eestlased tähistasid oma uue vabaduse päeva, baltlased kohtusid mõttes esivanematega, kes selle kabeli 200 aastat tagasi perekondlikeks sündmusteks ehitasid.
Me ei tea, millist tööd ja vaeva, ohvreid ja kompromisse need kümme kabeli restaureerimise aastat võisid tulvil olla. Ent seda kroonib erakordne tulemus. Kabel pole mitte ainult hoonena taastatud, vaid ta teenib esialgset eesmärki, on inimestele avatud ja tegutseb pühakojana.
«Gerdruta kabel on Eesti taasiseseisvumise kirik,» kinnitas oma kõnes Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting. Ja seekord kirikuõpetaja kordas oma jutlust, kõneldes esmalt eesti ja seejärel saksa keeles. Kunstilist elamust pakkus Tõrva mandoliinirühm Mandala, kes laulis ja jutustas samuti kahes keeles, nagu oleks veel vanad ajad.
Von Strykid mälestasid mullu suvel lahkunud Wolf
Dietmar von Strykki, meest, kes oli teinud oma elus julge otsuse ja pöördunud tagasi elama isade maale. Aga mälestati ka kõiki teisi, kes 200 aasta jooksul pere rahupaika on maetud.
Otsus jätta kabel kohaliku koguduse kasutusse on pragmaatiline ja õilis: perekond saab kindel olla, et kabel on hoitud, meie aga saame osa väärikast ajaloost.
ME EI SAA ajalugu tagasi keerata, aga me saame avada silmad. Rääkides nii sageli Esimesest vabadussõjast (1918–1920), on meil palju avastada, millest meie ajalookäsitlus kas ei räägi üldse või peegeldab teisiti. Kui palju me teame Balti pataljonist või kas me, kui loetleme üles vabadussõja sangareid, unustame tavaliselt baltlased nende hulgast välja meelega või kogemata?
Me oleme heal juhul midagi kuulnud bolševike hirmutegudest 1917. aastal, aga kas me oleme kuulnud, et aadel küüditati Siberisse? Baltlased ei saatnud oma naisi ja lapsi sõja eest ära mitte selle pärast, et nad oleksid tahtnud kodumaalt lahkuda, vaid et nad kuulutati siin lindpriiks ja neile peeti otsest inimjahti. Otsus pärast sõja lõppu koju tagasi tulla sõltus sellest, kas oli veel, kuhu tulla, kas selleks jätkus jõudu. Tulid need, kel meespere sõjas ellu jäänud. Paljud lesed jäid Saksamaale, jäid taga nutma Balti kodumaad ning jutustasid sellest lastele ja lastelastele.
Meie maa ajalugu on rikas ja kurb. Selle uurimises tuleks loobuda 1934. aasta propagandavabriku küpsetistest, millest mõne ajaloolase põsed kahjuks veel seniajani päris punnis on. Me elame ajal, kus ei saa enam arugi, kas mingit tulevikku üldse on, kuid samas oleks ilus teha rahu minevikuga ja vaadelda eri allikatest, mis toimus siin varsti 100 aastat tagasi.