Riigireformi on vaja. Aga millist?

Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

ESIMENE SEOS, mille minus kutsub esile riigihalduse ministri Arto Aasa ja tema kodupartei Reformierakonna paikapandud müstiline 5000 elaniku nõue igale omavalitsusele, on võrdlus eri riikide elanike arvuga. Kas Eestil, mis on sada korda väiksem kui näiteks Venemaa, on ka sada korda vähem õigust oma riigile?

Teiseks meenub, et Saksamaa koosseisus eksisteerivad korraga nii 18,6 miljoni elanikuga Nordrhein Westfaleni liidumaa kui ühe miljoni elanikuga Saarlandi liidumaa. Pole kuulda olnud, et Berliin nõuaks Saarlandi liitumist mõne naabriga. Meil aga väidab Arto Aas sisuliselt seda, et minimaalselt 5000 elanikku annab välja autonoomse üksuse – seda meie omavalitsused ju põhiseaduse kohaselt on –, millel on õigused ja võime valida omale juhte.

Eesti riigireform on olnud jututeemaks eri tasemetel nii poliitikute, ettevõtjate kui mitmesuguste ekspertide sõnavõttudes. Poliitikud teadagi on kasutanud seda ülitähtsat teemat oma reputatsiooni kohendamiseks. Põhiliseks aruteluteemaks on saanud omavalitsuste haldusalas elavate inimeste arv ja omavalitsuste hulk riigis.

SEDA TULEB tunnistada, et ega taasiseseisvumisjärgsete valdade tekkelugu, kus omavalitsusüksusteks muutusid nõukogudeaegsed külanõukogud, väga lihtne ei olnud. Teatavasti oli ju Vene ajal inimeste olmeprobleemide lahendamine pigem tollaste ettevõtete kui küla- või linnanõukogu töö.

Sisuliselt sama kehtib ka maavalitsuste kohta, mis loodi rajooni täitevkomiteede asemele. Viimastel oli küll Vene ajal veidi rohkem võimu, sest neile allusid kohalikku majandust korraldavad ettevõtted. Linna- ja külavõimul oli seega võimalik mingil määral kaasa rääkida vaid ettevõtetele, kolhoosidele ja sovhoosidele elamispindade jagamises. Külanõukogude põhitöö oli surmade ja sündide registreerimine, ehk mõni statistiline tühiasi veel. Pealegi ei võetud kuigi palju otsuseid vastu parteivõimuga kooskõlastamata.

Eelneva jutu mõte on selles, et kuigi värsketel omavalitsuste juhtidel polnud uute ülesannetega kohanemine lihtne, on valdav osa valdadest ja linnadest oma asjadega hakkama saanud. Seda hoolimata tõsiasjast, et riik on pidevalt kasutanud rahalisi hoobasid, et vähendada omavalitsuste juhtide otsustusvabadust. Tõenäoliselt oli selline haldusjaotus parim, mis neis oludes tekkida sai. Hoopis keerulisem olnuks kunagiste kihelkondade taastamine, millest mõni ajaloolane unistas.

OLEN NÕUS, et nüüdseks on aeg riigireformiks küps. Aga praegu käiku lastud variandi asemel võinuks minu arvates tugevdada omavalitsuste liite, kelle ülesanne on suuremate, mitut omavalitsust puudutavate projektide elluviimine.

Tõele au andes pole piirkondade haldussuutlikkus aktuaalne teema üksnes Eestis. Meie lähinaabrite juures Soomes arutletakse uuesti maakonna taseme valimiste tekitamise üle. Lätis tehti reform mõne aja eest jõuga ära. Valla (läti keeles pagasts) tasemele enam rahvaesindajaid ei valitagi. Endised vallakontorid jäid ametnikega teenidusasutusteks. Maal valitakse rahvaesindajaid novads’i ehk piirkonna tasemel. Suuremad linnad nagu Riia, Valmiera, Jelgava, Liepaja ja Daugavpils jäid iseseisvateks haldusüksusteks.

Näiteks Valmiera volikogu on 13-liikmeline. Esimees ja aseesimees on palgalised töötajad, volikogu liikmed saavad hüvitist. Komisjonides on ainult volikogu liikmed, aga võidakse kutsuda ka nõuandjaid, kes ei saa hääletada. Koos käiakse kaks korda kuus. Volikogu otsuseid täidab palgaline linnadirektor oma meeskonnaga.

Mul on olnud võimalus viimase 15 aasta jooksul jälgida nii mõnegi meie sõpruslinna arengut. Tulemusi võrreldes tundubki mulle lätlaste tehnokraatlik linnaelu korraldamise kord olevat kõige efektiivsem.

Eesti riigireformiga on otseselt seotud ka palju paksu verd põhjustanud maanteeameti reformiplaan. Selge tundub olevat, et poliitikud on andnud ameti juhtkonnale ülesande kulutusi koomale tõmmata. Käsu täitmiseks valiti kõige lihtsam tee – inimeste koondamine.

Tegelikult oleks ka teisi võimalusi. Miks ei võiks autojuhilubade tegemiseks kasutada Eestis hästi arenenud ametikoolide võrku? Eksamite tegemise õigus võikski olla üle antud kutsekoolidele, nii nagu on autode tehnilise ülevaatuse kohustus pandud autohooldusega tegelevatele ettevõtetele. Autode tehnilise kontrolli tase ei ole selle tõttu langenud. Tähtis on, et asjaga tegeleksid oma ala spetsialistid, mitte salapärasel kombel ametisse määratud vastutavate partei­tegelaste sõbrad.

Eestis ei ole võimu kuritarvitamist väga palju märgata olnud. Ehk on seda täheldatud enim Keskerakonna juhtimise all olevas pealinnas, kus on maksumaksja raha toel ülal peetavad ametipostid kuulekate parteisulaste kätte antud. Kivi võib visata ka Isamaa ja Res Publica Liidu kapsaaeda. See erakond on parteisaginast tüdinud poliitikuid tasapisi hästi tasustatud ametipostidele maandanud. Mõelgem kasvõi Eesti Rahva Muuseumile või võrdõigusvolinikule. Kuuldavasti tahetakse nüüd ka Euroopa kontrollikoja liikme amet pärandatavaks muuta.

Tõeline kroonijuveel on aga Reformierakonna katse vahetada vabariigi peaministri ja eurovoliniku ameti pidajad. Tahtmata kuidagigi kahtluse alla seada Andrus Ansipi ja Siim Kallase juhivõimeid ja mõlema ametisse sobivust, tuleb tunnistada, et see läbikukkunud operatsioon toimus Sovetistani (kui kasutada Norra kirjaniku ja sotsiaalantropoloogi Erika Fatlandi terminoloogiat meie endiste saatusekaaslaste, Kesk-Aasia riikide kohta) võimu pärandamise mallide kohaselt.

TARVIDUS RIIGI kulutusi kokku hoida on ilmne ja näib tulevikus veelgi aktuaalsemaks muutuvat. Aeg, mil peame hakkama saama eurotoetusteta, tuleb iga päevaga lähemale. Euroopas on mitu riiki, mis on sattunud euroabist sõltuvusse nagu narkomaanid. Kreeka on siin ehk kõige markantsem näide. Meie siht peab olema sellist saatust vältida.

Sellepärast võiks hakata tasapisi otsima ka võimuladviku kulutuste optimeerimise võimalusi. Ehk ongi hea mõte Siim Kallase kunagi välja käidud idee presidendi institutsiooni kaotamisest ja selle kohustuste ümberjagamisest. Minu arvates on piisavalt neid riigialamate palgal olevaid ametnikke, kelle vahel selle institutsiooni kohustused ära jagada.