Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/18/5732137t1hfdf9.jpg)
Homme möödub vabariigi iseseisvuse taastamisest 25 aastat. Selle ajaga on kasvanud peale uus põlvkond tublisid inimesi, kellel pole toonasest argielust halli aimugi. Elu kapitalismi viljastavates tingimustes, avatud maailm ning kõrgtehnoloogia õitseng laseb aastatetagusel olmel õige kentsakana paista. Praegustele keskealistele on aga veerand sajandi tagune aeg täis mälestusi ja nostalgiat.
Praegu ei kujuta keegi ette elu ilma interneti ja mobiilsideta. Või mis! Elame otsapidi juba virtuaalreaalsuses ja tüütu töö teeb õige pea ära tehisintellekt. Kõik on digitaalne: heli, pilt ja isegi allkirjad. 1991. aastal elati analoogmaailmas. Silm silma, hammas hamba vastu. Igal sammul ootas toores reaalsus. Kohati oli kõik suisa nii ehe, et valus hakkas.