Viljandi sõjaväeosa jäi ähvardustele vaatamata siiski oma kasarmutesse

Dessantväelasi võis Viljandi tänavatel ikka kohata. Üldjuhul sõjaväelastel ja linlastel ühiseid teemasid polnud. Foto: Endel Veliste (Viljandi muuseumi fotokogu)

Oli esmaspäeva hommik 19. augustil 1991. Lisaks raadiole lülitasin enne tööle minekut sisse televiisori. Kõigepealt kuulsin, et NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi volitused on läinud üle asepresident Gennadi Janajevile ning on moodustatud Riiklik Erakorralise Olukorra Komitee. Oli toimunud riigipööre, mille olid korraldanud partei ja valitsus.

Rahvas ei teadnud, et pärast Mihhail Gorbatšovi lahkumist Moskvast peeti KGB esimehe Vladimir Krjutškovi eestvõttel 5. augustil salajane nõupidamine. Seal arutati olukorda riigis ja uut liidulepingut, mille allkirjastamist taheti takistada. Kokkutulnud olid ühel meelel, et tuleb haarata võim ja kuulutada välja erakorraline seisukord. Järgmisel päeval andis KGB esimees korralduse hakata ette valmistama riigipööret ning 16. augustil saadeti Krimmi riigipöörajad, et katkestada Gorbatšovi side välismaailmaga. Küsisin endalt esmaspäeva hommikul, mis on saanud Mihhail Gorbatšovist ja Boriss Jeltsinist.

Küsimusi oli palju, aga vastuseid ei ühtegi. Meenus lõuna Viljandi kohvikus, kus arutasime maailmapoliitikat. Siim Kärner, kes elas raudteejaama lähedal, kuulas ja sõnas viimaks: «Siin olete küll kõvad mehed ja räägite, mida üks või teine president ütles, aga Viljandi jaamas hoitakse loomavaguneid.» Me ei pööranud ta jutule erilist tähelepanu, raudtee värk, teadagi. Aga nüüd tulid tema sõnad meelde. Selgus, et Viljandi rööpaseadja, kes oli sellest Kärnerile rääkinud, teadis rohkem kui NSV Liidu president. Oli selge, et kui riigipöörde taga on juba KGB ja siseministeerium, peavad järgnema arreteerimised ning kõige lihtsam on toppida inimesed loomavagunisse ja minema saata.