Liivane «Inemise igä» jutustab vee ja usu nappusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Eret Talviste
Copy
Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengeid saab lavastuses «Inemise igä» näha Piusa luidetel veel vaid kolm korda: täna kell 19 ning homme kell 13 ja 19.
Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengeid saab lavastuses «Inemise igä» näha Piusa luidetel veel vaid kolm korda: täna kell 19 ning homme kell 13 ja 19. Foto: Kärt Petser

​Liiv, liiv ja liiv. Mitte Juhan Liiv, vaid liivaselt poeetiline lavastus «Inemise igä», mis on üles ehitatud seto pärimustekstidele. Esietendus leidis aset Piusa karjääris 6. augusti õhtul. Sellest liivasest poeetikast saab osa homseni. 

Et «lavani» jõuda, tuleb minna Piusa külastuskeskuse juurest karjäärini. Jalutuskäik kulgeb läbi männimetsa ja üle küngaste. Rada annab aimu sellest, mida näitlejad tundma peavad, kui liivaluidetel korduvalt üles-alla jooksevad. Ümberringi hõljuv lõhn on tuttav ja ajatu, männimets näib ja tundub alati sama. Sammal on inimsilmale alati ühenäoline, kui see pole just lumevaiba alla mattunud, ja kõrged männid on igihaljad. Vaatamata suvele on lõhnas midagi sügisest: seened, marjad ja saabuva õhtu niiskus. Väljas on täiesti tuulevaikne ja hall taevas on justkui liikumatu. Halli taeva all puhkavad staatiliste ja tuhmkollastena näivad liivadüünid. Taevast ja liiva lahutab vaid ühtne, peaaegu mustana näiv mändide joon.

Just sellises dramaatilises looduspaigas etendub «Inemise igä», mis kõneleb loo tulevikus kõrbestunud alal elavatest Seto külaelanikest. See on Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu teatrikunsti erialal lavastajaks õppiva Helena Kesoneni diplomitöö. Osatäitjad on samuti kultuuriakadeemia kuus 11. lennu tudengit ning üks 12. lennu üliõpilane. 

Märksõnad

Tagasi üles