Viljandi vanalinnas tuletõrjeühingu hoovi keskosas, kus alles paar nädalat tagasi nautisid sajad folgilised muretult muusikat, varises sisse sügav kaev, mille olemasolust polnud kinnistu omanikul varem aimu.
Folgilisi varitses oht salajasse sügavikku kukkuda
18. august 2016, 07:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pritsimeeste majas laoruume rentiva ürituskorraldusfirma Elamuspank instruktor Tauri Pihlak laadis teisipäeva õhtupoolikul hoone ees kaubikust töövahendeid maha, kui kuulis ühtäkki selja tagant tugevat mütsatust. Pilku pöörates avastas ta, et kohas, kus ta alles mõni hetk varem oli autoga manööverdanud, haigutab nüüd umbes meetrise läbimõõduga mustendav sügavik.
Kui avause ülemine ots on ringikujuline, siis 20–30 sentimeetrit allpool muutub see neljakandiliseks, sest on piiritletud hästi säilinud puidust raketega. Seega polnud tühimik loodusjõudude uuristatud, vaid avanenud oli aastakümneid kasutuseta seisnud kaev.
Üle seitsme meetri
Augu pervel seistes võib aimata, et seda on katnud puidust kaas ning paarikümne sentimeetri jagu kruusa, asfalti ja killustikku. Nähtavasti oli kate läbi mädanenud ning andis nädala algul suures koguses mahasadanud vihmavee kaasabiga lõplikult järele.
Kui Elamuspanga juhataja Kalvi Kants paar tundi pärast varingut omakorda uudishimust kaevu serval käis ning nööri otsa seotud kivi selle sügavamast nurgast alla lasi, ilmnes ehmatav tõsiasi: seisnuks varingu hetkel kõnelauses kohas inimene, võinuks ta läbi teha enam kui seitsmemeetrise kukkumise. Võrdluseks olgu öeldud, et seda on tervelt meetri jagu enam kui Viljandi järve ranna vettehüppetorni kõige ülemise platvormi kõrgus.
Eelöeldu omandab eriti õõvastava tähenduse teadmises, et alles juuli viimastel päevadel kasutas sama hoovi kontserdipaigana Viljandi pärimusmuusika festival. Toona oli praeguse augu kohal publikuala, kus nelja päeva kestel kõndisid, istusid ja tantsisid sajad inimesed.
Suur ehmatus
Kinnistu omaniku, Viljandimaa tuletõrjeühingu juht Toomas Henk tunnistas, et varing tabas teda suure ehmatusena.
«Mul polnud aimugi, et seal võiks kaev olla, aga kui mõni inimene oleks sinna peo ajal sisse kukkunud, oleks kahtlemata mind süüdistatud,» lausus ta.
Ehkki täit kindlust veel ei ole, avaldas Henk arvamust, et kaev rajati kõnealusesse kohta juba tükk aega enne seda, kui krunt 1925. aastal kohalike pritsimeeste käsutusse läks. Varem oli seal tegutsenud vangla ja see võis olla just nimetatud asutuse veevõtukoht. Võib oletada, et mingil hetkel kaotas kaev otstarbe ning kaeti puidust kaanega. Hiljem jäi kaas omakorda kruusa, asfaldi ja killustiku alla.
Seda, et tuletõrjujad oleksid 1920. aastatel oma tarbeks veevõtukoha rajanud, Henk ei usu. Esiteks polevat toona nende kasutuses olnud nii võimsaid pumpasid, mis sellisest sügavusest oleks vee üles tuua suutnud. Teiseks oli nimetatud ajaks Viljandi kesklinnas juba moodne veevärk.
Tähtis krunt linnasüdames
Muinsuskaitsjate hinnangut kaevu võimaliku vanuse ja otstarbe kohta ei õnnestunud Sakalal eile saada, sest kõik selle valdkonna asjatundjad olid mujal teiste ülesannetega hõivatud.
Aare Olanderi mullu ilmunud raamatu «Viljandi kadunud vaated» andmetel sai Viljandi kreisikohus 1787. aastal enda kasutada Kauba tänaval äsja valminud kauni klassitsistliku maja. Nii kohus kui arestimaja jäid sinna uue kohtumaja valmimiseni 1895. aastal. Pärast seda oli hoones vaid vangla, mille sissekäik ja vahiputka asusid krundi Väike-Turu tänava poolses küljes.
Varsti osutus väärikas kivimaja ka vanglale kitsaks ja ebaotstarbekaks ning jäeti tühjalt lagunema. 1925. aastal lammutati hoone maatasa ning selle all olev maa koos hooviga anti pritsimeeste kasutada. Sellest ajast seisab maatüki lääneservas toreda torniga valge pritsimaja.