:format(webp)/nginx/o/2016/08/15/5723821t1h6da4.jpg)
Sakala fotograaf Marko Saarm, kes on kirglik jahimees, läks pühapäeva pärastlõunal Rimmu ja Kõpu vahele metsa loomadele soolakivi viima, kui sai ootamatu fototabamuse.
Õunaraksus karu jäi fotograafile vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne sihtkohta jõudmist juhtus midagi, mis sundis teda kümnekilost kivikamakat maha viskama ja auto juurde fotoaparaadi järele naasma: vanas talukohas ronis õunapuu otsas karu.
Mõmmik rehmas alla õunu, mida juba raksus olles nosis. Puude ladvad olid ära murtud ja karu müttas korralikult. «Nagu täispikkuses mees oleks puu otsas olnud,» ütles Saarm.
Fotograaf piirdus seekord vaid mõne klõpsuga, sest teda pani muretsema kaasas olev laps, kes tahtis samuti mõmmikut uudistada ega soostunud autosse jääma. Marko Saarm ütles, et rääkis lapsega kõva häälega, et karu neile läheneda ei julgeks.
Enesekaitseks ka püssi kaasa haaranud isa ja poeg olid umbes 30 meetri kaugusel, kui kolme- või nelja-aastane mesikäpp korraks pea kõrge heina seest välja pistis ja seejärel putku pani. Marko Saarm on ka varem karudega kohtunud, aga päris metsikus looduses pole tal õnnestunud neid pildile püüda.
Soomaa loodusmees Edu Kuill ütles, et kuigi ka tema on päris palju karudega silmast silma kohtunud, pole neid pildile püüda õnnestunud. Küll aga on tal tulnud tegemist teha karude tekitatud kahjudega: näiteks räsis mesikäpp mullu oktoobris Kõpu vallas Iia külas maakonna ainsat säilinud ristipuud.
Kümmekond aastat tagasi tuuseldas mesikäpp Iia külas ka õunapuid. Noored karud on Edu Kuilli sõnul väga julged ja tegutsevad ohtu aimamata. Aga nad on ka valivad ja tahavad saada parimat. «Murdis naabrimehel klaaripuu ladva maha, et saada kätte need kõige maitsvamad õunad,» rääkis Kuill.
Loodusmees toonitas, et karusid ei tohi teadlikult söötma hakata ja toiduallikad tuleks pigem likvideerida, sest ühel hetkel, kui loom enam süüa ei saa, muutub ta söötjale ohtlikuks.