/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
2003. AASTA KEVADEL avaldas toonane riigikogu liige Toomas Hendrik Ilves Õhtulehes artikli «Nulltolerants, variserid ja Kristus». Loole andis konteksti kirikus antud Res Publica puhtusvanne, millele järgnes ühe värske ministri arvukate liiklusrikkumiste avalikuks tulek.
Tulevane president käsitles teemat väljapeetult, meedias laineid löövale päevateemale otseselt viitamata. Loo üks moraal oli see, et kui nulltolerantsi kuulutaja ise patustab, siis satub ta topeltterava kriitika alla.
Kristuse variseridele hõigatud lause «Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama.» annab meie kultuuriruumis tooni. Küllap võib seda mingil moel seostada ka Allar Jõksiga, kes on aastate jooksul seisnud häälekalt ja nõudlikult parema poliitilise kultuuri eest. Eelmisel nädalal sai Jõks hakkama fopaaga, mis nüüd võimaldab teda rünnata. Seejuures on verbaalne labasus kindlasti vähem ühiskonnaohtlik kui poliitiline korruptsioon.
Kes aga on need variserid, kes Jõksi vastu esimeste seas kivi haarasid? Me näeme seal õige mitut Reformierakonna poliitikut, kes ise on aastate vältel korduvalt üsna valimatu sõnapruugiga silma paistnud, näiteks Jürgen Ligi ja Valdo Randpere.
ET SELLE ENTUSIASMI variserlikest tagamaadest paremini aru saada, tuleb noorematele poliitikahuvilistele, kelleks on näiteks suur osa arvamusfestivali publikust, meelde tuletada üht olulist poliitilist vaidlust, mis rullus aastatuhande vahetusel aastatel 1998–2005.
Tollastel võimuerakondadel tuli pähe mõte keelata kohalikud valimisliidud ning võtta poliitikategevuse monopol endale. Mõtet vedasid Keskerakond ja Reformierakond, Rahvaliit jooksis kaasa ja seda pidas ahvatlevaks ka sel perioodil tekkinud Res Publica. Mõõdukad ja Isamaaliit olid selgelt valimisliitude keelamise vastu.
Praegu tundub idee keelata kodanike valimisliitude osalus kohalike volikogude valimistel absurdne ja demokraatlikke vabadusi piirav, kuid toonane vaateveer ei olnud nii selge. Keelajad looritasid oma egoistlikke kavatsusi kõnedega ausamast, selgemast ja vastutustundlikumast poliitikast, milleks üksnes erakonnad olevat võimelised.
Selline demokraatia lõhkumise katse oli vähemalt sama hull, kui hiljem juurutatud erakondade superrahastamine eesmärgiga vältida uusi tulijaid. Ehkki valimisliitude keelamist oponeerisid mõjukad mõtlejad põhiseaduse isast Jüri Adamsist tulevase presidendi Toomas Hendrik Ilveseni, peatas rumaluse killavoori 2001. aastal õiguskantsleriks saanud Allar Jõksi söakus ja järjekindlus. Et Reformierakonna poliittehnoloogid Jõksi sellest ajast pimesi vihkavad, peaks pikemaajalistel poliitikavaatlejatel samuti teada olema.
NII PALJU VARISERIDEST ja poliitika lähiajaloost. Praeguste presidendivalimiste vaateveerult tuleb muidugi tahta, et erakonnad otsiksid parimat presidenti Eestile, mitte ei upitaks ennast. Välispoliitika ja väljapeetud esinemismaneer on siin väga olulised omadused. Veel olulisem on aga see, et president oleks Reformierakonnast sõltumatu ning suudaks kaitsta meie kodanikuühiskonda pikaajalise administratsioonipartei poliittehnoloogilise ülemvõimu eest.