Ülle Luisk: vaat koolitöö — see on elu!

Tulevast õppeaastast uue kooli etteotsa asuv Ülle Luisk saab aastapäevad juhtida gümnaasiumi, kust õpilased puuduvad. Selle aja plaanib ta pühendada vajalike teadmiste hankimisele ja kooli töö organiseerimisele.

FOTO: Elmo Riig

Õpetaja Ülle Luisk võis möödunud aastal endaga mitu korda rahul olla: ta pälvis Viljandi aasta õpetaja tiitli ning võitis riigigümnaasiumi direktori koha. Kummatigi hindab ta edukust hoopis teistsuguse mõõdupuu järgi.

«Kui keegi küsib, kui edukalt minu aasta möödus, ei mõtle ma võidetud konkurssidele, vaid hakkan hoopis arutlema oma töö üle: kas õpilased olid rahul ja milliste tulemusteni nad on jõudnud. Olen väga koolikeskne inimene,» tunnistab Jakobsoni gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Ülle Luisk, kui temaga tööpäeva lõpul pedagoogide vaheruumis istet võtame.

Akna taga langeb lund ja koridoris askeldab koristaja. See on väheseid vabu aegu, mis Ülle Luisul oma tihedas kalendris välja pakkuda oli.

«Muidugi on väga tore, kui minu tööd tunnustatakse! Eks aasta õpetaja tiitel näita, et ma ei ole päris tühja vehkinud, vaid kiiranud oma innustust ka väljapoole,» lisab ta.

Ei saa siiski öelda, et Ülle Luisk riigigümnaasiumi direktori konkursi võitmise järel nüüd öösiti rahulikult magaks. Kui varem röövis temalt une kartus, et uut kooli luues võidakse teha midagi valesti, siis nüüd on see hirm asendunud kärsituse ja tegutsemisihaga.

«Käed juba sügelevad: tahaksin kohe midagi tegema hakata. Selline tunne on, et võtaks või kellu ja läheks ise ehitama!»

Esialgu tuleb värskel koolijuhil siiski kannatust varuda. Tema töölepingut haridus- ja teadusministeeriumis alles koostatakse ning ametisse astub ta tuleval õppeaastal.

See ei ole takistanud Ülle Luisul kohtuda huvirühmadega, kes soovivad Viljandi uue riigigümnaasiumi loomises kaasa lüüa.

«Praegu on minu üks eesmärk haridusringkonnas pinged maha võtta: inimesed on gümnaasiumi asutamise käigus väga murelikuks muutunud,» nendib ta. «Tahan teha koostööd kõigi osapooltega, kes soovivad ennast selles koolis realiseerida. See pole suletud seltskonna kokkulepe, vaid ühisüritus.»

Käis õe jälgedes

Homme 38-aastaseks saav Ülle Luisk on läbi ja lõhki Viljandi tüdruk. Ta nendib muiates, et on sündinud agulis, nagu Kantreküla ju veidi halvustavalt nimetatakse.

Õppinud kaksteist aastat Paalalinna gümnaasiumis, läks ta Tartu ülikooli ajalugu tudee­rima.

Selles, et neiu valis just ajaloo, mängis suurt rolli temast kolmteist aastat vanem õde Pille. Tema töötas esmalt Kehras ajalooõpetajana ning oli hiljem Tartu ülikooli ajaloo osakonna õpetajakoolituse lektor.

«Õde ongi olnud minu vaimne kasvataja. Pille õppis ülikoolis sellel kuulsal kursusel, kus käisid Mart Laar, Lauri Vahtre ja teisedki, kes kandsid 1980. aastatel meie rahvuslikku ideed,» seletab Ülle Luisk.

«Õemees Heiki Valk on arheoloog ning temaga koos käisin gümnaasiumitüdrukuna suviti arheoloogilistel väljakaevamistel. Sealt ongi välja kasvanud minu sügav ajaloohuvi.»

Kahjuks ei ole Pille Valk enam elavate kirjas: ta suri pärast rasket haigust 2009. aastal, olles vaid 49-aastane. Nooremale sõsarale oli see suur kaotus.

«Riigigümnaasiumi direktori kohale kandideerides tundsin puudust sellest, et ei saanud õega rääkida,» nendib ta.

Kutsumus lapsepõlvest peale

Õpetajateed alustas Ülle Luisk juba ülikooli viimasel aastal enne lõputöö sooritamist. Tõuke sai ta Viljandi muuseumis praktikal viibides: juhendaja Tiina Jürgen soovitas pedagoogikutsest unistaval neiul pakkuda ennast Jakobsoni gümnaasiumi, sest sealt oli paar ajaloolast lahkumas.

«Helistasin kohe toonasele direktorile Tarmo Loodusele ja ütlesin, et tahan tööle tulla,» meenutab Luisk. «Tema ütles: «Jah, tulge kohe!» 1996. aasta sügisel hakkasingi pihta.»

Ülle Luisk räägib, et pidi andma nädalas 31 tundi. See oli tohutu koormus: põhikoolis on tavapärane 24 tundi. Aga vajadus ajalooõpetaja järele oli toona suur.

Noor pedagoog pidas tuleproovile vastu. Tundide kõrvalt suutis ta valmis kirjutada lõputöö ning lõpetada paar aastat hiljem ka õpetajakoolituse.

Ülle Luisk kinnitab, et pedagoogiamet on olnud tema kutsumus. Ettekujutuse sai ta sellest ametist juba lapsepõlves, käies oma tädi, vene gümnaasiumi eesti keele õpetaja Erna Tuoppiga vaheajal koolimajas ja aidates seal üht-teist teha.

Tänavu sügisel täitub Ülle Luisul Jakobsoni gümnaasiumis tööle asumisest 15 aastat.

Õppimine pole lõppenud

Koolitöö kõrvalt jätkas naine enese täiendamist. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist läks ta õppima Tallinna ülikooli informaatikat.

«Sattusin eri ainete õpetajatest koosnevasse seltskonda, kes hakkas rajama Koolielu portaali,» seletab ta. «Meile pakuti võimalust osaleda Tiigrihüppe sihtasutuse finantseeritud magistriõppe programmis ja omandada oskus koostada multimeediapõhiseid õppematerjale.»

Kaheaastase koolituse tulemusena sai Ülle Luisk sotsiaalharidusele juurde kasulikud reaalteadmised ning arvutiõpetaja kutse. Praegu annab ta Jakobsoni gümnaasiumis ka informaatikatunde.

Samal ajal alustas Luisk Tartu ülikoolis lektoritööd, õpetades pedagoogikatudengeid kasutama ajalootunnis arvutit. Seejärel kaasati ta ajaloo ainekava arendavasse töörühma.

Ei läinud kaua, kui ülikooli ajakirjandusosakonnast tuli ettepanek astuda doktoriõppesse, uurimaks, kuidas kasutada ajalooõpetuses meediat.

«Olin just lõpetanud magistriõppe ning mõtlesin suvevaheajal veidikesekski jalad seinale visata, aga läksin hoopis uuele, suuremale ringile,» ütleb Ülle Luisk naerdes. Doktorikraadi saamiseks peab ta enda jutu järgi veel mõnda aega pingutama.

Üsna sageli on küsitud, kuidas ta jõuab õpetada koolis ja ülikoolis, õppida doktorantuuris ning kanda samal hoolt pere eest.

«Ma ei saa öelda, nagu oleksin eriti rahutu hingega,» muigab Ülle Luisk. «Kuid minu elus on tõepoolest tekkinud palju võimalusi ja olen neist kinni haaranud. Kuid et need kõik on puudutanud õpetamist ja kooli, pole mul olnud raske ennast jagada.»

Kuigi Luisku on kutsutud püsivalt ülikooli tööle, ei soovi ta noorte õpetamisest loobuda.

«Vaat koolitöö — see on elu!» hüüatab õpetaja. «Siin ma tegutsen ja mõtlen! Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkavad noored mulle meeldima. Loomulikult on õpetajatöö ülimalt pingeline, aga ühtlasi on selles palju loomingut.»

Mure ajas tegutsema

«Mis pani nii pühendunud õpetaja kandideerima riigigümnaasiumi direktori kohale?» pärin selle jutu peale.

«See, et ma ei saanud enam öösel magada,» vastab Ülle Luisk. «Kui kooli loomine oli otsustatud, tekkis mul mure, mis saab edasi. Nendel unetutel öödel jõudsin selgusele, et pean asja õnnestumise nimel vastutuse võtma ja protsessis osalema.»

Õpetaja lisab, et see otsus ei sündinud pealiskaudsest analüüsist: kasvamise aega oli tal õppekava arendusega tegeldes olnud piisavalt. Ta oli ka ülikoolitööd tehes sageli mõelnud, kui vägev oleks teoreetilisel pinnal loodud ideid koolis ellu viia.

Tulevane direktor ei kahtle enam, et loodav kool, mis ühendab kõiki Viljandi gümnaasiumiklasse, on linnale parim variant.

«Kõige olulisemaks argumendiks, mis rääkis niisuguse kooli loomise kasuks, pean seda, et uut õppekava on võimalik maksimaalselt ellu viia vaid siis, kui õppijaid on piisav arv. Mida rohkem on õpilasi, seda mitmekesisemate võimalustega gümnaasiumi saab teha!» seletab Ülle Luisk. «Juttu, nagu oleks mõni Viljandi kool parem või halvem kui teine, ei saanud tõsiselt võtta.»

Tulevase direktori sõnul on tähtis, et praegused Viljandi koolid hakkaksid gümnaasiumi käivitamisel käima ühte jalga. Õppeasutuste koostöö on väga oluline, sest põhikoolid on gümnaasiumi taimelava.

«Usun, et Viljandisse tuleb hea gümnaasium,» toonitab ta. «Siia jäävate põhikoolide ülesehitamine on praegustele õppeasutustele samuti suur proovikivi.»

Ülle Luisk lisab, et sai kandideerides suurt tuge praegustelt tööandjatelt. Nii Tartu kolleegid kui Jakobsoni gümnaasiumi direktor innustasid teda oma mõtteid teoks tegema ning elasid otsustamisele kaasa.

Kodu toetab

Meie jutuajamise lõpul on taevas akna taga pimedaks tõmbunud ning tänava on täitnud koju kiirustajate autotuled. Meiegi tõuseme ja asutame end minekule.

Ülle Luisk kinnitab, et kiirest elutempost hoolimata jääb tal aega ka kodu jaoks.

«Pere mahub minu töö kõrvale päris kenasti,» lausub ta. «Lapsed käivad siinsamas Jakobsoni gümnaasiumis: poeg viiendas ja tütar teises klassis. Hommikul läheme koos kooli ja ehkki vahel tuleb mul mitu päeva kodust eemal viibida, olen suurema osa õhtuid nendega koos.»

Äraoleku ajal on ema kindel, et pere saab ka omakeskis hakkama.

«Minu abikaasa Aleksander oskab teha kõike, mida vaja, seepärast pole ma pidanud argimuredega eriti kokku puutuma,» tunnistab naine. «Mul on hea meel, et kodus on minu püüdlusi alati toetatud. See tugi ongi ilmselt võimaldanud mul pidevalt tegutseda.»

ARVAMUS
Eero Järvekülg,
Jakobsoni gümnaasiumi direktor

Ülle Luisk on tegutseja. Ta on optimistliku ellusuhtumisega: näeb alati kõiges positiivset. Tema tugevad küljed on mõtlemisvõime, koostöövalmidus ning oskus oma mõtteid kiiresti ja hästi sõnastada.
Kui ta oli alles noor õpetaja, ei tundnud ma teda eriti hästi ega olnud alati veendunud, et tema soov panna õpilased rohkem iseseisvat tööd tegema ja projektides osalema on kõige õigem tee. Aga õpilaste tulemused olid head.
Uus kvaliteet ja juhivõimed avaldusid Üllel pärast seda, kui ta hakkas osalema ülikooli juures õppekava koostamise rühmas ja astus doktorantuuri.
Ta on osalenud ka kooli arengukava tegemises ning Viljandi koolivõrgu kujundamise plusside ja miinuste arutamises. Üllel on riiklikust õppekavast väga hea ülevaade.
Kui ta plaanis direktorikohale kandideerida, vestlesime sel teemal pikalt. Siis sain aru, kui hästi ta tervikpilti näeb, ja jõudsin arvamusele, et ta on parim kandidaat. Selles mõttes tuleb valikukomisjoni tunnustada.

Tagasi üles