Sõbralik Valgevene – kord on majas

Valgevene rahvatantsijad põllumajandusnäitusel. Foto: Aarne Mäe

Muidu sõbralikus Valgevenes jõuab kohalikega rääkides jutt varem või hiljem sinnamaale, kus kahetsetakse, et me enam vennasvabariigid ei ole.

Puhkebaasis peetavas pulmas on kohalikud eestlaste vastu ülimalt sõbralikud. Eestlased nimelt peatuvad pulmasaali naabruses kämpingutes. Selline sõbralik suhtumine vaatab vastu kõikjal. Kuid peatselt võib jutus aimata ikkagi teatud mõistmatust. «Kahju, et me enam kokku ei kuulu,» on selle teema resümeeriv sõnum.

Et mõtte tuuma sügavamalt mõista, tuleb veeta mõni tund kangelaslinna Minski läheduses asuvas Stalini liinide näidiskompleksis, kus nõukogude Venemaa kangelaslikkus Teises maailmasõjas detailhaaval lahti rullitakse. Lisaks sellele, et seal saab raha eest maksimkast tulistada, sõidutatakse turiste isegi tankiga ringi. Muidugi on seal nähtaval kogu muu tehnika lennukitest paatideni. Kohati oli lausa õudne näha, millise õhina ja entusiasmiga külalised, kelle autol on Venemaa numbrimärk, ekspositsioonidele peale lendavad. Aga see on nende elu ja nende ajalugu.