Viimasel ajal on tööinspektsioonil tulnud tegelda juhtumitega, kus asutustes on nõutud tööotsijalt enne otsustamist proovipäevade tegemist, kuid kasutatud inimest lihtsalt ära.
Tööandjad kasutavad proovipäevi kurjasti
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
28. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööinspektsiooni juristi Elina Soometsa sõnul alustavad tööandjad pahatihti juttu mitmeti mõistetava fraasiga: «Eks me vaata, kuidas hakkab minema.» Tagajärg võib olla see, et inimene on päevade kaupa usinalt ametis, arvates, et prooviaeg tähendab algusest peale töölepingut ning talle makstakse palka.
«Ent siis jõuab temani nagu muuseas teade, et kahjuks ei sobi ta sellele kohale. Tasu mõistagi ei maksta,» kirjeldab Soomets.
«Kahjuks on mõni ettevõtja leidnud selles tasuta tööjõu võimaluse: puud saavad laotud, äriruumid puhtaks, kaup müüdud, majal uued aknaraamid paika... Petetud inimene jääb loodetud töö ja tasuta ning saab peale selle ka psühholoogilise löögi,» loetleb ta.
Kaval personali valiku meetod
Pole haruldane, et inimene lepibki tasuta proovipäevaga ega julge tingimusi täpsustada, kuid Elina Soomets näeb selles hoopis tööandja käitumisülesannet, mis paneb kandideerija proovile.
«Töötaja ei päri ega räägi tingimusi läbi, vaid kuuletub pimesi. Mõni tööandja otsibki endale sellist inimest,» kirjeldas ta ning lisas, et pikemat perspektiivi silmas pidades tahetakse siiski leida «mängureegleid» hindav asjalik töötaja.
«Läbirääkimistel tingimuste vastu huvi ilmutamine võib viidata sellele, et töösuhte kestel esindab inimene samamoodi asutuse huve. Tööotsijal võimaldab tingimuste pakkumise viis otsustada, kas ta soovib endale sellist tööandjat,» andis jurist nõu.
Seadus proovipäevi ette ei näe
Arusaamatuste ennetamiseks kirjeldab Elina Soomets asja õiguslikku poolt.
Üldnõue on, et tööleping sõlmitakse kirjalikult. Teisalt arvatakse see sõlmituks tööle asumisega: kui inimene teeb teisele tööd, mida võib sõltuvalt asjaoludest oodata üksnes tasu eest, eeldatakse automaatselt lepingut. Suulise kokkuleppe tingimusi on vajaduse korral raske tõendada.
«Kui töötaja ja tööandja vahel puudub palgakokkulepe või pooled ei suuda seda tõendada, peetakse palgaks samasuguse töö eest samasugustel asjaoludel tavaliselt makstavat tasu,» kirjeldas Soomets.
Ta lisas, et kui kokkuleppele ei jõuta, selgitab töövaidlusorgan selle välja konkreetseid asjaolusid hinnates. «Aluseks on võetud samal alal tegutsevate ettevõtete töötasu statistika, samas ettevõttes samasuguse töö tegijate palk ja muid asjaolusid.»
Töölepingu seadus pakub järeleproovimise vajadusele lahenduse, seades vaikimisi neljakuulise katseaja. See algab tööleasumise päeval. «Eesmärk on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad nõutavale tasemele. Inimene hindab samal ajal, kas pakutav töö, tingimused, õhkkond ja muud tegurid talle sobivad,» selgitas Elina Soomets.
Selle aja jooksul võivad pooled lepingu üles öelda, teatades sellest 15 kalendripäeva ette. Tööandja peab põhjendama, milles ebarahuldav tulemus seisnes, töötaja lahkumise otsust põhjendama ei pea.
Tõestama peab tööandja
Kui tööandja väidab ametisse asunud inimesele mingil ajal, et töölepingu asemel on tegu hoopis tasuta proovipäeva, käsunduslepingu või töövõtulepinguga, peab ta suutma seda tõendada. Eraõiguslikke lepinguid, mille puhul ei ole tegu töölepinguga, reguleerib võlaõigusseadus.
«Kehtiva õiguse järgi ei saa tekkida olukorda, et pole võimalik määratleda, missugusel õiguslikul alusel inimesed ettevõttes tööd teevad. Ei saa aktsepteerida tööandja väiteid, nagu ei teaks ta, mis alusel keegi tema juures töötab,» rääkis Elina Soomets.
Talle meenub juhtum, mille puhul tööandja väitis järelevalvet tegevale ametnikule, et pole varem näinudki kahte inimest, kes äriühingu platsil koos teistega rasket füüsilist tööd tegid. «Küllap tulid proovitööle,» oli äriühingu esindaja seisukoht.
Töölepinguga inimesel on juristi sõnul õigus nõuda kokkulepitud tingimusi, sealhulgas palka. «Tööandja jagab talle selgeid korraldusi, juhendab teda ohutuse alal ning annab vajaduse korral töösuhet iseloomustavaid andmeid ja selgitusi. Vaidluse puhul lasub palga maksmise tõendamise kohustus tööandjal,» rääkis Soomets. «Sellest võime järeldada, et töö pakkujal peaks olema huvi läbi rääkida, millise suhtega on tegu ning mis tingimustel tööd tegema asutakse.»
Kui proovipäev, siis...
Kui pooltel on tõepoolest tahe lühikest aega töölepingut sõlmimata tööd proovida, on mõistlik täpselt kokku leppida tingimustes. Proovipäevale ei tohi kuluda rohkem aega, kui on vaja kõige üldisemaks tingimustega tutvumiseks ja oskuste kontrollimiseks. Mõistlikuks võib pidada paari tundi või keerukama ameti puhul paari päeva.
Ka proovipäevaks peab inimene olema ette valmistatud ja seaduses ettenähtud korras tööohutuse alal juhendatud. Kõrvalt vaadanud ja korraks käed külge pannud tööotsija ei pruugi tasu küsida, aga kui inimene loob mis tahes lepingu raames teisele lisaväärtust, on selle eest tasu nõudmine põhjendatud.
Lepingu olemuse üle tekkinud vaidluse korral otsustab töövaidluskomisjon või kohus, kas töölepingulise suhte tunnustamise, saamata töötasu ja muud nõuded on põhjendatud. Töövaidluskomisjoni avalduse koostamise soovitused leiate aadressil www.ti.ee.
MILLES TULEKS KOKKU LEPPIDA
Et hiljem oleks vähem arusaamatusi, tuleks enne proovipäeva algust kokku leppida,
• kas tegu on tasuta proovipäevaga või asutakse tööle töölepingu alusel katseajaga
• mis praktilisi katseid potentsiaalsel töökohal tehakse
• mis on prooviaja maksimaalne pikkus
• missugused on tasustamistingimused (vajaduse korral lepitagu kokku ka sõidukulude hüvitamises).
Allikas: Elina Soomets