/nginx/o/2011/01/27/505782t1had5e.jpg)
Möödunud nädalavahetusel Soome pealinnas peetud «Matka» juhatas sisse tänavuse turismimesside hooaja. Viljandimaa on ennast tutvustamas käinud juba paarkümmend aastat ning nagu arvata võib, mahub selle aja sisse nii mõnigi lugu, mida tihti ei räägita.
Ükskord Saksamaal, Viljandi sõpruslinnas Ahrensburgis peetud Stormarnia messil käis ekspositsioonidest üle mehine torm, mis suutis ära lõhkuda suure osa välitelkides üles seatud väljapanekutest. Ja see on vaid üks paljudest näidetest.
Seetõttu ajab staažikat messilkäijat Tõnis Kortsu leebelt muigama ettekujutus sellest, et messil mingit piirkonda tutvustada on lust ja lillepidu. Varsti pärast taasiseseisvumist, kui paljud polnud
turismiturundusest midagi kuulnudki, käis Korts viiepäevastel mammutmessidel ihuüksi maakonda esindamas. Jalul tuli olla vähemalt kaheksa tundi päevas ja nii viis päeva järjest. See oli päris karm aeg.
Raske algus
Viljandimaa turismiinfokeskuse vanemkonsultandi Angela Aru sõnul kulus üheksakümnendate aastate algus sõna otseses mõttes endast teadaandmiseks.
«Soomlased jäid esimestel aastatel Viljandi nime peale tõeliselt tühja pilguga vaatama: nad polnud meist lihtsalt mitte midagi kuulnud,» rääkis Aru. «Algus oli seetõttu väga raske. Alles pärast kolmandat aastat hakkas pilt muutuma.»
Sellesse perioodi langevad ka mälestused messikülalistest, kellel oli Eestist paremal juhul udune ettekujutus. Mõned head aastad tagasi polnud näiteks Viljandi—Tartu maantee veel riigi põhimaanteede hulka arvatud ning nii kajastati seda ka kaartidel. Tõsi küll, vahel väga tavatul kujul.
«Sakslased näitasid mulle ükskord oma kaarti ning seal vonkles Viljandi ja Tartu vahel tee, mis oli kantud külateede kategooriasse!» meenutas Korts naerdes. «Omal ajal tuli tihti seletada, et meile tulevad ikka päris teed ka.»
Eestit arvati üldse asuvat kusagil maailma otsas.
Punanina veinikollektsionäär
Turismimessid on olemuselt suured rahvakogunemised, mis meelitavad ligi igasugust rahvast. Soomes Satakunta messil juhtus Tõnis Kortsul lugu, mida ta seni eriti rääkinud ei ole.
Viljandimaalt oli tookord esindatud mitu ettevõtet, kaasa arvatud Karksi veinitehas oma toodangu arvukate näidistega. Samal messil osalesid väga tuntud Prantsuse ja Ungari veinipiirkonnad, kes olid platsis suurte delegatsioonidega. Karksi esindajal oli ühe suurtootja esindajatega kokku lepitud paljutõotav kohtumine.
Veininäidiseid jagati lahkelt degusteerimiseks ning nii liikus messikülaliste seas ka üks üsna rääbaka välimusega, kuid samas sümpaatne punase ninaga meeskodanik, kes tutvustas end kui eri maade veinipudelite kollektsioneerijat. Ta palus endale jätta näidiseid — kui võimalik, siis selliseid, millesse on natuke veini jäänud.
Et tegemist oli sõbraliku ja rahuliku mehega, kellest tüli ei tõusnud, ei keelatud talle hobiga tegelemist, ikka anti lahkelt kotte näidistega. Nii pani Karksi esindus selle mehe tarvis valmis kilekoti pudelitega, milles üht-teist veel loksus.
Karksi veinitehase esindaja pidi korraks ära käima ning palus Kortsul messiletil silma peal hoida.
«Varsti tuligi üks mees: habe ajamata, juuksed sassis, nägu punane ja üsna paistes,» jutustas Korts. «Vaatasin, et ta oli ühe samasuguse sõbra ka kaasa võtnud. Mehed pobisesid midagi arusaamatut. Pilt oli selge ja läksin tahapoole tooma kilekotti Karksi veinipäradega.»
Kott näpus kolksumas, oli Korts peagi tagasi ja hakkas seda just meestele ulatama, kui Karksi mees tagasi jõudis ning külalisi ootamatult aupaklikult tervitas. Selgus, et tegemist polnudki punaninast veinikollektsionääridega, vaid hoopis Prantsuse veinigurudega, kellega kohtumist oli karksilane pikisilmi oodanud.
Tutvustamise ajaks peitis Korts, kelle süda oli tavalisest märgatavalt kiiremini põksuma hakanud, kilekoti selja taha ning pidas endamisi aru, mis oleks ikkagi juhtunud siis, kui ta oleks jõudnud selle ära anda.
Saunatarbed märsis
Ahrensburgis ja sõprusmaakonnas Minden-Lübbeckes ei korraldata enam senisel kujul turismimesse ja Viljandis samuti mitte.
«Üks mess on väga ressursimahukas ning kulukas,» selgitas Tõnis Korts. «Palju messidel tehtust on kolinud internetti. Alles on mõned kindlad messid, mis on elujõulised ja mis tõenäoliselt jäävadki.
Silmast silma suhtlemist ei asenda miski.»
Viimastel aastatel on Viljandimaa esindusel mõnele suuremale messile minnes kaasas õnneloosi auhinnad ning koorma otsas troonib tavaliselt terve suitsupõrsas. See paneb Viljandi turismiameti juhatajat Krista Kulli tõmbama paralleele kunagi Metsikus Läänes liikunud vooridega.
Messiboksis seismine nõuab head pingetaluvust. Päevas tuleb suhelda sõna tõsises mõttes sadade inimestega. Enamikul on sügav ja konkreetne huvi, kuid sekka satub ka neid, kellel on esiplaanil suhtlemisvajadus.
Hiljuti astus Soomes eestlaste boksi mahuka märsiga mees, kes hakkas pärima meie saunakultuuri mineviku ja tänapäeva kohta. Selle mehe elueesmärk ja pühendumus oligi saunas käia.
«Ta ise selgitas, et ei lähe mitte kunagi mitte kuhugi ilma saunaasjadeta, sest ei või ju teada, millal pakutakse võimalust sauna minna,» jutustas Korts külalise märsi sisule viidates.
Tsiklimehed ja mõisahuvilised
Omaette rühma kõikvõimalike huvidega külalistest moodustavad mootorratturid.
«Nemad teevad alati väga põhjaliku taustauuringu, sest nad pole kõigis kohtades teretulnud,» nentis Tõnis Korts. «Paljudes hotellides ja majutuskohtades peetakse neid hirmsateks ja soovimatuteks klientideks.»
Suveks reisiplaane tegevate turistide seas on palju jalgrattamatkajaid ja autokaravaniga reisijaid. Sagedasti soovitakse erialaklubide kontakte: partnerit on otsinud nii sulgpallimängijad kui koolid. Soome messidel moodustavad kaaluka osa publikust mõisahuvilised.
«Palju on inimesi, kes tulevadki spetsiaalselt meie mõisate pärast kohale. Neile meeldib eriti meie igasuvine mõisamäng,» rääkis Korts. «Nad teevad väga põhjaliku eeltöö.»
Krista Kull lisas, et kuna Viljandi reklaamib end Kondase maasikaga, küsivad inimesed palju maasikate kohta ja tunnevad huvi, kas siin on ka suured maasikakasvatused. «Igal juhul on oma piirkonna praeguste ja tulevaste külalistega väga tähtis ja tore silmast silma kohtuda ning neile reisivihjeid jagada.»
Toimunud on põhjalik spetsialiseerumine: ellu on jäänud need messid, mis on end igakülgselt tõestanud. Suur osa turundustegevusest on kolinud virtuaalsesse maailma ja see sunnib küsima, kas internetiajastul üldse ongi messidel mõtet. Infoküllus on aga kahe otsaga asi. Praegu võib Kortsu sõnul väita pigem seda, et infot on liiga palju.
«Sa ei saa tihti konkreetsele küsimusele lihtsat ja usaldusväärset vastust,» väitis ta. «Mugavam on otseallikast küsida.»
Kui kaua Viljandimaa veel ennast esitlemas käib?
«Käib nii kaua, kui on põhjust siia piirkonda külalisi kutsuda ning tooteid ja teenuseid esitleda,» kinnitas Korts ja meenutas ühe turundusguru öeldud suurt tõde: eristu või sure! «Praegu tundub, et Viljandimaa areneb ja uusi külastuspõhjusi tuleb juurde.»
Tähelepanuväärne on see, et kõik kolm turismiauhinda, mille Euroopa Liidu programm EDEN on Eestile andnud, on seotud Viljandimaaga. Need on saanud Viljandi linn, Soomaa rahvuspark ja Võrtsjärv.
Sind otsides
Messidel võib tihti kohata inimesi, kes otsivad isiklikke kontakte.
«Oleme palju vahendanud aadresse ja kirju ning aidanud inimesi otsida ja neile helistada,» tutvustas Tõnis Korts teemat, mis on otsese turismiturundusega vähem seotud.
Kord Mindenis võttis tal käest kinni üks vanaproua ja küsis vaikselt, kas tegemist on ikka päris eestlasega. Selgus, et proua oli pärit Viljandist. Ta oli olnud meditsiinitöötaja ning armunud sõja ajal ühte Saksa ohvitseri. Elutee viis nad lahku, kuid Saksamaal kohtusid nad hiljem taas. Maailm on vahel kummaline.
«See oli saatusest korraldatud hästi südamlik lugu,» on Korts liigutatud. «Meie olime talle tükike kodumaad.»
ARVAMUS
Tõnis Korts,
staažikas messimees
Messidel müüakse usaldust oma riigi ja piirkonna vastu, internetis ei või selles aga kindel olla. Selles mõttes jäävad messid kindlasti alles, kuid nad spetsialiseeruvad veelgi ning käivad ajaga kaasas.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)