Mis tuleb pärast Obamat?

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE järgmise presidendi valimisaegset musta pesu peseb sealne ajakirjandus niikuinii. See pesu oli määrdunud juba enne presidendivalimise algust, ainult et sündmuste arenedes ei teki mitte pestud pesu, vaid lisandub uus kogus räpast. Higi on selles märksa vähem kui kõntsa. Näikse, nagu ei oskakski ameeriklane puhtalt elada.

Suhe puhtuse ja mustuse vahel teisel pool suurt lompi puudutab siiski ka meid. Suur osa poliitilisest teadusest ehk teadusest, mis uurib poliitikat, ilmub Ameerikas nimelt juhtivate ajalehtede veergudel, mitte paksude monograafiatena esiti kõvade kaante vahel ja seejärel ka pehmes köites. Kui autoriteetne ajaleht poliitiliseks sõnumiks või ka analüüsiks ruumi ei leia, siis on suur asi isegi see, kui asjaomane kaastöö ilmub kohalikus perioodikas. Ka sinna pääsemine võib olla imeväärne.

Kes viitsib internetis jälgida kümmetkonda võrguversiooni ja kodulehekülge, see saab presidendivalimistest ülevaate kiiremal juhul kõigest mõni tund pärast sündmuse toimumist. Ainult et harilikult on niisugune ülevaade tõmmis kord juba keedetud kohvist – võetakse ette mõni teine ajaleht ja kirjutatakse sealt oma lugu kokku. Kes võtab vaevaks uurida algallikaid, selle pilt on võrreldamatult vikerkaarevärvilisem.

AASTAL 2011 ILMUS Washingtonis USA kongressi esindajatekoja endise eesistuja, vabariiklase Newt Gingrichi raamat «To Save America. Stopping Obama’s Secular-Socialist Ma­chine», mille pealkiri kõlaks eesti keeles «Kaitsta Ameerikat. Obama sotsialistliku masinavärgi peatamine». Raamat on kirjutatud koos Gingrichi meeskonda kuuluva meediakorraldaja Joe DeSantise ja teistega.

Pealkirja tõlkimisel on Gingrichile iseloomulik kujundmõiste «secular-socialist» pandud sulgudesse. See võib tähendada vasakpoolsust ameerikaliku standardi suhtes, kuid võib tähendada ka obamalikku vasakpoolsust, mida Gingrich käsitleb ohuna ameeriklaste väärtusideoloogiale, milles aatelised hoiakud peaksid tugevnema, sest sekulaarne sotsialism võib viia nihilismi ehk kõige eitamisse.

«Kaitsta Ameerikat» ei ole sugugi hüsteeriline raamat. Selle on kirjutanud patrioot, kelle arvates on kodused asjad käest ära, sest demokraadid küll teavad, et USA pole enam ammugi mustvalge, ent ei arvesta piisavalt ameeriklaste endi huvidega.

KUI SÕNASTADA Gingrichi sõnumit aforistlikult, siis peaks Ameerika olema tema meelest rohkem ameerikalik kui ta seda Bill Clintoni sotsiopaatiast alates on olnud. Sotsiopaatia on ühiskondlikult ülimadal valulävi ja kaastundlikkus. Gingrich tahab seesmiselt tugevat Ameerikat ja järelikult nii­sugust ameeriklast, kes paneb end maksma. Siit tulebki Gingrichi varjamatu toetus Donald Trumpile ning umbusk clintonismi vastu. «Kaitsta Ameerikat» hoiatab lugejat selle eest, kui ameeriklane kipub unustama, milline on ameerikalikkus ja hakkab elama üleilmsete tuulte meelevallas.

Üks ameerikalikkuse mõõdupuid on tervishoid. President Barack Obama surus läbi lahenduse, milles ühiskonna vastutus on suurem kui üksikisikul. See ongi USA vabariiklaste meelest pöördumine sotsialismi.

Hillary Clinton ei ole nii radikaalne nagu Bernie Sanders, ent ka tema on pigem vasak- kui parempoolne. Pooldades Clintonit, võib eestlaste keskel juhtuda, et me eelistame vasakpoolsust rohkem Ameerikas ja parempoolsust rohkem Eestis.

Ma ei usu, et mõni Eesti arst oleks Newt Gingrichi või Hillary Clintonit tähelepanelikult lugenudki, sest sellega pole patsiendi uurimisel midagi teha. Pigemini küsib haige erakorralise meditsiini osakonnas seda, kas teil kampripiiritust on, kui seda, kes on Hillary Clintoni poliitilised vastased ja miks ei suvatse proua Clinton oma musta pesu ise pesta.

AMEERIKAS TÄHENDAB konservatiivsus alalhoidlikkust. See ei ole seal kinnihoidmine Kolumbuse-eelsetest kommetest ning ammugi mitte ärapööramine kasarmukommunismist niinimetatud vaba lääne kasuks. Ameerika konservatiiv tahab parandusi, mitte verist revolutsiooni.

Hillary Clinton lubab seda. See aga tähendab, et ta on vähem radikaalne kui trustijuhataja Donald Trump. Hillary Clinton on mõõdukas. Eestile see sobib, sest siis saame ka meie lähiminevikust vabamaks, mitte ei käitu nõnda, nagu Napoleoni-eelne Prantsusmaa.