Reede õhtul astus Kirsimäe lavale ansambel Zetod, kes on juba 13. korda folgil rahvast hullutanud. Kuigi bändi võib üha harvem esinemas näha, suutsid nad meeleolu kiirelt kõrgustesse lennutada.
Kuraditosin folki, kuid Zetode jõud ei rauge
3. august 2016, 07:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba heliproovi ajal kogunes lava ette päris kena rahvamass, et iga karmoška- ja kitarriheli endasse ahmida. Kui aga kell kümme sai ning kontsert algas, kasvas kuulajate hulk iga minutiga suuremaks. Kontserdi algus oli midagi uut. Zetode üks populaarsemaid lugusid «Kergotamine» oli pisut ümber tehtud ning koos valgusmängu ja huvitavate kaadritega, mida rahvast ja lavast filmiti, kruviti üles muusikute lavale astumist ootava publiku põnevus. Kui lõpuks heledates särkides Zetod lava vallutasid, rõkkas rahvas kõrgeid detsibelle kuuldavale tuues.
Kontserdil oli näha nii väikseid lapsi kui hallijuukselisi inimesi, kes kõik ühtemoodi huviga laval toimuvat jälgisid. Kuigi üritusel setu puskarit hansat ei pakutud, sai iga Kagu-Eesti kandist pärit inimene end Zetode saatel väga mõnusalt ja koduselt tunda.
Ei tea, kas asi on selles, et olen üles kasvanud Võrumaal, või on minus ikka mingi etnopisik sees, aga folk on siis minu jaoks õige folk, kui Zetod on ära nähtud. Seega on üks suvi jälle õnnestunud.
Tõsi, oleks tahtnud «Rikast ja vaest» kuulda, aga arvestades, kui inimesi täis oli Kirsimägi tuubitud, ei oleks tõenäoliselt saanud seal kuulajaid kahte lehte jaotada, et teada-tuntud tantsu tantsida.
Vähemalt üks osa Zetode fenomenist peitub selles, kuidas nad suudavad vaid mõne taktiga publiku enda poolele võita. Eestlane on tavaliselt üsna tagasihoidlik, võõrastega bussijaamas juttu ei alusta ja kortermajas võib elada aastakümneid, ilma et sama korruse naabri perekonnanimi oleks teada.
Folgile ja Zetode kontserdile tulevad ilmselt kokku ainult ekstravertsed inimesed või suudabki folkrokki viljelev bänd eestlastes sütitada temperamentsema poole, mis paneb nad lugude saatel hüppama.
Kaasa tantsisid nii allameetrimehed kui ka juba staažikad folgitajad, kel vähemalt pensioniiga käes.
Rahvamassi seas võis näha inimkette, mille otsa haakisid end ka võhivõõrad inimesed. Ehk peaks Nokia oma slogan’i Zetodele loovutama...