Aasta tagasi katsetasin Sony Xperia M2 Aqua veekindlust Võrumaa selge veega järves. Julguse seda teha oli mulle andnud EMT Viljandi esinduse teenindaja, kellega mõni päev varem olin vestelnud.
Igapäevase kasutaja kogemus: nii ja naa
30. juuli 2016, 12:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et veekindlusele viitas juba telefonimudeli nimi, küsisin teenindajalt otse: kas võin selle telefoniga ujuma minna ja veealuseid pilte teha. Sain kõhklematu jaatava vastuse. Ainsa kitsendusena märkis müüja, et aparaati ei tohiks viia liiga sügavale. Kui mu mälu mind ei peta, oli juttu kahest meetrist.
Nii tegimegi koos pojaga paarkümmend selfit kruusase põhjaga ujumiskohas umbes meetrisügavuses vees. Enam-vähem õnnestunuks võis neist hiljem pidada vaid kolme-nelja, sest, nagu selgus, on vee all peaaegu võimatu end täpselt kaadrisse mahutada: ujumisprillideta ei näe ekraanilt vastu vaatavat nägu. Ka oli telefonil liikuvas ja mullilises vees kaadri teravustamisega raskusi.
Küsimusele, kuidas telefon tehniliselt katsele vastu pidas, võiks vastata: nii ja naa. Helistada ja kõnet vastu võtta sai, kuid vestluspartner kuulis mõnda aega pärast katset minu häält nagu maa (vee) alt. Nähtavasti püsis vesi mingil moel mikrofonis. Poolteise päeva möödudes see mure ise lahenes.
Ka nutifunktsioonid säilisid. Ekraan töötas. Aga pilti ei saanud esialgu teha, sest nii esimese kui tagumise külje kaamera katteklaasi sisepinnale oli jäänud pidama kondensatsiooniveekiht. Ka see kadus umbes päeva pärast ise. Edasi toimis telefon jälle laitmatult.