Kui vettpidav on väide nutitelefoni elujõust vesistes oludes?

​Enamasti ei proovi keegi telefoniga vee all helistada. Meie proovime. Harilikult ei jäeta telefoni pooleks tunniks meetri sügavusele vette. Meie jätame. Millega see kõik lõpeb?

Osa tootjaid reklaamib lisaks tavalistele kuiva maa telefonidele ka veekindlaid nutitelefone. Sony näiteks ütleb Xperia M5 kohta, et sel on vee- ja tolmukindluse klass IP 68: telefon elab kenasti üle laborikatse, kus see on asetatud pooleks tunniks kraaniveega täidetud nõusse poolteise meetri sügavusele.

Teisalt märgib Sony oma kodulehel veekindla nutitelefoni kohta, et seda ei tohi vee all kasutada, näiteks pildistamiseks. Telefoniga kaasas olevas eestikeelses alustusjuhendis on selge sõnaga kirjas: seadet ei tohi panna üleni vee alla.

No aga mis kasu on seadme veekindlusest, kui see ei tohi vee alla sattuda? Mis saab, kui väidetavalt veekindel telefon siiski vee alla panna ja seda seal kasutada? Sakala toimkond otsustas asja ise järele proovida. Sony telefon juhtus katsesse tänu sellele, et appi oli nõus tulema Sony Mobile’i Eesti esindus.

Müügiarendusjuht Kaia Raup andis meile esialgu kaks mudelit Xperia M5. Leppisime kokku, et ühega võime katsetes üle piiri minna. 

Veejoad mõjuvad puutetundlikule ekraanile. Foto: Marko Saarm

Dušš ja aurusaun

Asetan mõlemasse telefoni Telia Simpeli SIM-kaardi, aga andmeside keelan kulude kokkuhoiuks ära. Eesmärk on veenduda, kuidas telefon veega hakkama saab, kas menüü töötab ja kas kõned toimivad.

Vihma parasjagu ei saja. Sakala toimetuses on küll dušinurk, aga sooviks midagi paremat. Erikokkuleppel lubab veekindluskatse oma spaa ruumes korraldada Peetrimõisa villa.

Sakala suvereporter Greete Palgi aitab tuvastada, et duši all töötavad mõlemad telefonid. Kõne kuivas ruumis asuva inimesega ei katke, aga mõlema helistaja kuuldavus on kohati kesine, sest vesi kipub katma mikrofoni- ja kuulariava ning segab veepladin.

Huvitaval kombel mõjub dušš nutifoni puutetundlikule ekraanile nagu inimese sõrm, aga märksa toimekamalt: veejoad avavad telefonimenüüs kiiresti erinevaid valikuid, nii et ekraanil on paras virvarr.

Pilti õnnestub telefoniga duši all teha, kuid siingi kipub vesi sekkuma. Kui ekraan on lukus ehk pime, saab telefoni vee all rahulikult puhtaks loputada.

Aurusaunas on parasjagu sooja 39–42 kraadi, telefoni võib kasutada kuni 45-kraadises keskkonnas.

Telefonid toimivad niiskes palavuses kenasti. Saunas istuv Greete kuuleb mind hästi, mina teda eemal saunakoridoris halvasti. Ju on vesi endiselt kuuldavust häirimas: tootja ütleb, et kuivamine võib aega võtta kolm tundi.

Suvereporter Greete Palgi telefoniga aurusauna uksel. Foto: Marko Saarm

Liiga hoogne lõpp

Basseinis on sügavust 1,4 meetrit. Esmalt püüame tuvastada, mis juhtub, kui kuivalt maalt võetud kõne ajal satub telefon vee alla. Telefon kõrva ääres, laseb Greete oma pea mõneks sekundiks vee alla. Hoobilt saabub vaikus nii temale kui mulle, kes ma seisan eemal koridoris. Kuulda pole midagi ka siis, kui panna kõne enne telefoni vee alla laskmist valjuhääldi peale. 

Telefonside selle lühikese veealuse ajaga ei katke ja kuuldavus jätkub taas ülalpool veepiiri. Kui asetan telefoni ooterežiimil kümmekonna sentimeetri sügavusele vee alla, annab see sisenevast kõnest märku. Sedapuhku on isegi pisut helinat kuulda.

Piltnik Marko Saarm proovib basseinis vee all nutitelefoniga pildistada ja filmida. Puutetundlik ekraan kipub vee mõjul aga omatahtsi toimima. Aparaadi küljel oleva nupuga õnnestub mõni ülesvõte ja üks videoklipp siiski teha.

Võtan telefoni veest välja ja kuivatan lapiga ära. Ekraan toimib, kõnesidet saab pidada, aga telefoni nurgas on süttinud punane tuluke, mis viitab tühjale akule. Kummatigi on akul jaksu veel küllaga. 

Lasen telefoni langeda basseini põhja 1,4 meetri sügavusele. Fotograaf teeb oma profikaameraga sellest langemisest basseini äärelt pilti. Seejärel toob ta telefoni pinnale. See toimib ja allub puudutustele.

Lasen telefoni uuesti basseini põhja, et seda teekonda basseini servalt ka videosse võtta. Samal ajal telefonil käiv kõne katkeb vee all kümmekonna sekundi pärast. Kolme minuti pärast toob Marko telefoni taas pinnale. Kõik toimib endiselt! 

Fotograaf tahaks telefoniga veel vee all pilti teha ja filmida, aga see ei kipu enam õnnestuma. Pealegi on telefoni tagakülje kaamera klaasi alla ilmunud udu.

Annan piltnikule teise telefoni, mis seni oli käinud vaid duši all ja aurusaunas. Loen talle sõnad peale, et ärgu seda sügavale lasku. Marko kasutabki telefoni vaid mõnikümmend sentimeetrit allpool veepiiri. Kui kaua ta sellega vees lobistab, ei oskagi öelda – võib-olla kümmekond minutit.

Toimetame Peetrimõisa villa spaas üle tunni aja. Enne lahkumist käivad Greete ja Marko end soojendamas tava­saunas, mille temperatuur on 70 kraadi. Mina paranen hiljutisest suvisest nohust ja sestap ma vees ei hullanud, aga astun samuti saunast läbi.

Et telefonid on eelnevad katsed näiliselt üle elanud, võtame need viieks-kümneks minutiks sauna. Kõik töötab, aga levi on selles ruumis nutitelefoni jaoks nii kehv, et kõne laval katkeb.

Loputan telefonid puhta veega üle ja lahkume Peetrimõisa villast. Rohkem vett ja vilet kogenud telefonil on mõlema objektiivi klaasi all silmaga nähtav niiskus. Ehkki mõlemad telefonid töötavad, lülitan need õhtul igaks juhuks välja.

Telefon maandub basseinis 1,4 meetri sügavusele, kuhu jääb kolmeks minutiks. Sulpsamise hetkel aktiivne kõne lõpeb levi puudumise tõttu basseini põhjas. Esialgu elab nutifon selle katse üle. Foto: Marko Saarm

Kahju on sündinud

Intensiivsema katse läbinud telefon järgmisel hommikul end enam ooterežiimile seada ei lase: ekraan lööb küll helendama, aga puudutustele reageerib see omatahtsi ja PIN-koodi pole võimalik sisestada. Fotograafil õnnestub pildid telefonist juhme abil kätte saada, aga videot mitte. Fotod on miskipärast äärmiselt väiksemõõdulised.

Teine telefon, mis käis ainult põgusalt allpool veepiiri, lülitub normaalselt sisse, kuid hakkab peagi iga mõne aja tagant ise kaamerat käivitama. Seejärel pakub ta mitu korda, et võiks teha taaskäivituse. Olen lõpuks ettepanekuga nõus. Seejärel aga ei juhtu enam muud, kui mustal ekraanil vilgub paar korda kiri «SONY XPERIA».

Hiljem see telefon ühelegi vajutusele ega puudutusele enam ei reageeri. Kui püüan seda mõne päeva pärast laadida, vilksab ekraanil korraks vaid laadimise sümbol.

Teine telefon, mis tegi läbi põhjalikuma katsumuse, hingitseb kauem. Veel kuus päeva hiljem reageerib see sisselülitamise nupule, aga PIN-koodi ikkagi sisestada ei saa, sest puutetundlikkus on peaaegu kadunud. Laadima pannes süttib punane tuluke, muud miskit ei juhtu.

Kaks ja pool nädalat hiljem pole olukord paranenud. Kumbki telefon enam ei tööta, ehkki laadima pannes süttib mõlemal punane märgutuli. 

Tolmukindel telefon peab vastu ka jahu sees. Foto: Elmo Riig

Uus algus jahuga

Kui kaks telefoni on juba hingusele minemas, annan asjast teada Sony Mobile’i Eesti esindajale. Küsin, kas tõesti nii kurvalt meie katse lõpebki. Kas selline siis ongi nutitelefoni veekindlus?

Müügiarendusjuht Kaia Raubi hinnangul tegi telefonidele enim kahju see, et me neid vee all kasutasime: küljel olevate nuppude vahelt võis vesi korpusesse pääseda. Ka saun oli tema sõnul liiast.

Sony Mobile’i Eesti esindus võtab mõtlemiseks aega ja otsustab siis katse jätkamiseks saata kolmanda sama marki nutifoni. Aga sellega ei tohi enam saunatada ja seda ei tohi ujutada kloorises vees. Samuti ei tohi sellega teha vee all pilti ega kasutada seda muul niisugusel äärmuslikul moel.

Laborikatse tavaelulises versioonis jõuame pärast läbirääkimisi kokkuleppele: võin telefoni pooleks tunniks meetri sügavusele Viljandi järve põhja panna. 

Aga alustame taas algusest. Kõigepealt on plaanis katsetada telefoni tolmukindlust.

Veerand tundi kahe kilo nisujahu all elab telefon muretult üle. Ka levi on jahu sees piisav ning kuuleme, kuidas telefon sisenevast kõnest heliga märku annab.

Loputan telefoni kraanivee all jahust puhtaks. Kõik töötab.

Edasi tahan telefoni jätta õue vihma kätte. Ilmateade lubab suuremat sadu ööseks, aga pelgan telefoni õhtust hommikuni märjas hoida. Tööpäeva alguseks on sadu läbi.

Õnneks tuleb veel üks sahmakas: viis minutit tugevamat sadu ja veel pool tundi seenevihma. Telefon lebab veerand tundi toimetuse rõdul laual, aga kui kipub üleni veeloiku jääma, tõstan selle toolile.

Kaks tundi pärast katse algust teen telefonile kõne. Helisebki. Vastu ma kõnet siiski ei võta, vaid kuivatan telefoni enne ära. Kõik töötab.

Katsetaja asetab telefoni pooleks tunniks meetri sügavusele järve põhja (pisipildil). Foto: Elmo Riig

97 sentimeetri sügavusel

Kolm päeva möödub telefoni niisama kuival maal näppides ja see töötab tõrgeteta. Siis läheme Viljandi järve äärde. Tuvastan vees mõõdulindi ja toika abil meetrisügavuse punkti.

Telefon on tavalisel ooterežiimil, ekraan lukus. Asetan selle järve põhja, ekraan üleval. Stopper läheb käima ja jääme ootele. Nagu seejärel täpsustan, on sügavust 97 sentimeetrit. Püüame telefonile helistada, aga nii sügaval see enam mobiilivõrku ei leia ja on levist väljas.

Pool tundi hiljem saabub tõehetk. Võtan telefoni veest välja ja samal ajal püüab fotograaf Elmo Riig sellele helistada. Vete embusest tulnu helisebki!

Seadme turvalisuse huvides ma kõnele ei vasta, vaid kuivatan selle enne ära. Annan veel veerand tundi aega ja proovin uuesti. Menüü töötab ja kõne toimib, kuuldavus on hea mõlemal helistajal. Küll on valjuhääldi avauses veel vett ja vabakäerežiimis kostab jutt konarlikult.

Järgmisel päeval on telefon endiselt täiesti töökorras. Läheme uuesti järve äärde, et teha mõni lisavõte ja videoklipp. Peas kummitamas Sony Mobile’i Eesti esinduse hoiatus vee all telefoni mitte näppida, lülitan kuival olles telefoni videot salvestama ja lasen selle siis mitmekümne sentimeetri sügavusele vee alla. 

Teen mitu katset ja lülitan salvestamise kinni, kui telefon on veest väljas. Kaua ma ei lobista, ehk ei kulu isegi minutit. Telefon elab katse kenasti üle ja salvestised on mälus olemas.

Samal õhtul lähen telefoniga kodus duši alla. Kuulen Tartust helistajat hästi isegi siis, kui lasen vett otse vastu telefoni voolata. Mina olen teisel pool kuulda kehvemini. Vestleme poolteist minutit.

Teine katse vihma käes sai tehtud kunstlikult. Foto: Elmo Riig

Viimase eksperimendi teen ligi kaks nädalat pärast esimest. Olen tulutult oodanud lubatud suurt vihmasadu – eelmine kord sai telefon ägedamat sadu vaid viis minutit. Lõpuks ei jää muud üle, kui kasutame ära Sakala teise ja kolmanda korruse rõdu ning imiteerime vooliku ja dušiotsikuga keskmise tugevusega sadu.

Asetan telefoni lauale ja laseme vihmal alata. Ekraanilt voolab vesi suurte tilkadena maha, aga telefoni alumine külg ehk pool korpusest on õige varsti üleni vee all.

Et fotograafil on hirmus kiire, ei jõua ta planeeritud tundi aega ära oodata. Sestap helistame kunstvihma käes olevale telefonile paarkümmend minutit pärast saju algust. Kuulda pole suurt midagi, aga ekraanil on näha siseneva kõne märguanne.

Äkitselt panen tähele, et kunstvihm on ekraaniluku avanud ja toimetab juba telefonimenüü kallal. Ühtlasti jõuab telefon sel moel kolmest kõnest kahele vastata automaatse sõnumiga: «Olen hõivatud, helistage mulle hiljem tagasi.»

Võtan telefoni vihma käest ära. Fotograaf seab helitugevuse maksimaalseks, mina lülitan ekraani välja ja asetan telefoni tagasi dušijoa alla.

Tunni aja pärast keerame vihma kinni. Helistan poolenisti loigus lebavale telefonile... ja see helisebki. Kuivatan telefoni ära, annan sellele veel veerand tundi aega taheneda ja asun siis menüüd näppima. Kõik toimib jälle.

Ligi ööpäev hiljem võtan nutifoni uuesti kätte. Ekraan ja küljenupud töötavad, menüü toimib, internetis saab surfata, kaamera funktsioneerib, võetud kõne kostab hästi mõlemale helistajale. Eilsest kunstvihmast pole jälgegi.

Samal päeval – siis algab ka Viljandi folgifestival – saabub lõpuks äike ja näib tulevat tugev torm. Päris nii siiski ei lähe. Pisut enam kui tunni aja jooksul saab telefon toimetuse rõdu laual vahepeal mõõdukat, siis nõrgemat sorti vihma. See ei tee talle miskit.

Las kallab! Vihm ei tee telefonile midagi. Foto: Elmo Riig

Subjektiivne kokkuvõte

Tuleb tunnistada, et väide nutitelefonide veekindlusest on tõene, ehkki teatud tingimustel. On muljet avaldav, et pool tundi meetrisügavuses magevees lebamist ei tee pealtnäha tavalisele nutifonile midagi. Võib ju näiteks juhtuda, et kaldalt paati astudes telefon taskust vette sulpsatab ja seda kohe ei märka. Ehk läheb õnneks potsatus merevettegi, kui telefon seejärel mageda veega üle uhta.

Karta ei tasu kõnelemist laussajus ega telefoni unustamist vihma kätte. Tolmuhunnikusse mattunud telefoni võib kraanivee all puhtaks loputada. Võib-olla elab telefon üle ka mõne veealuse fotoklõpsu ja videoklipi, ehkki see pole niisuguseks toiminguks mõeldud. Just vee all näppimine võib telefonile saatuslikuks saada.

Nii nagu võib inimesel raske ja laastav tõbi välja lüüa pärast peiteaega, võib veekindlal nutifonil kriitiline piir ületatud saada märkamatult. Ja siis on juba keeruline tuvastada, kas süüdi oli defektne telefon või kasutaja ülemeelikus. Ehk nagu seisab Sony Xperia M5 eestikeelses kasutusjuhendis: seadme mittesihipärane ja ebaõige kasutamine muudab garantii kehtetuks.

Ajakirjanik Rannar Raba tegi endast ja oma pojast Madis Andreasest vee all telefoniga pildi. Foto: Rannar Raba

Igapäevase kasutaja kogemus: nii ja naa

Rannar Raba,

[e-mail]

Aasta tagasi katsetasin Sony Xperia M2 Aqua veekindlust Võrumaa selge veega järves. Julguse seda teha oli mulle andnud EMT Viljandi esinduse teenindaja, kellega mõni päev varem olin vestelnud.

Et veekindlusele viitas juba telefonimudeli nimi, küsisin teenindajalt otse: kas võin selle telefoniga ujuma minna ja veealuseid pilte teha. Sain kõhklematu jaatava vastuse. Ainsa kitsendusena märkis müüja, et aparaati ei tohiks viia liiga sügavale. Kui mu mälu mind ei peta, oli juttu kahest meetrist.

Nii tegimegi koos pojaga paarkümmend selfit kruusase põhjaga ujumiskohas umbes meetrisügavuses vees. Enamvähem õnnestunuks võis neist hiljem pidada vaid kolme-nelja, sest, nagu selgus, on vee all peaaegu võimatu end täpselt kaadrisse mahutada: ujumisprillideta ei näe ekraanilt vastu vaatavat nägu. Ka oli telefonil liikuvas ja mullilises vees kaadri teravustamisega raskusi.

Küsimusele, kuidas telefon tehniliselt katsele vastu pidas, võiks vastata: nii ja naa. Helistada ja kõnet vastu võtta sai, kuid vestluspartner kuulis mõnda aega pärast katset minu häält nagu maa (vee) alt. Nähtavasti püsis vesi mingil moel mikrofonis. Poolteise päeva möödudes see mure ise lahenes.

Ka nutifunktsioonid säilisid. Ekraan töötas. Aga pilti ei saanud esialgu teha, sest nii esimese kui tagumise külje kaamera katteklaasi sisepinnale oli jäänud pidama kondensatsiooniveekiht. Ka see kadus umbes päeva pärast ise. Edasi toimis telefon jälle laitmatult.

TOOTJA SELGITUS

Sony Xperia M5 telefonile on väljastatud IP68 sertifikaat, mis tähendab, et telefon pidas rangelt kontrollitud laboratoorsetes tingimustes 1,5 meetri sügavuses mageveekonteineris vastu 30 minutit. 

• Veekindel telefon ei ole mõeldud sukeldumiseks ega vee all pildistamiseks, vaid kasutamiseks elulistes situatsioonides. 

• Kasutades IP68-standardiga telefoni, pole tarvis muretseda, kui see ununeb vihma kätte, kukub porilompi või on soov liivarannas pilti teha.

Allikas: Sony Mobile’i Eesti esindus