USA suursaadik: kui Donald Trump saab presidendiks, peab ta oma poliitikat muutma

Suursaadik James D. Melville’i sõnul on NATO põhiväärtuste järgimine USA rahvuslikes huvides, sõltumata sellest, kes saab endale ovaalkabineti võtmed. Foto: Elmo Riig

Ameerika Ühendriikide suursaadik James D. Melville valib vabariiklaste presidendikandidaadist Donald Trumpist rääkides sõnu, kuid ütleb selgelt välja, et hoolimata tema furoori tekitanud avaldusest Balti riikide kaitsmise kohta, võivad Eesti, Läti ja Leedu oma turvalisuses kindlad olla, sest NATO põhialuste püsimine on ka USA rahvuslikes huvides.

Mitmeks päevaks Viljandisse folkima tulnud Melville andis Sakalale intervjuu neljapäeva õhtul.

Kohtusime teiega esimest korda Tallinnas Stash Wyslouch String Bandi kontserdil. Nüüd olete Viljandis pärimusmuusika festivalil. Kas see on kokkusattumus või olete andunud muusikafänn?

Ma ei tea, kas ma andunuks kvalifitseerun, aga armastan muusikat ja kasvasin üles sellest ümbritsetuna. Püüdsin isegi mõnda pilli mängida.

Istusite avatseremoonial suure muusikasõbrana tuntud presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõrval. Kas te rääkisite omavahel ka muusikast?

Sel korral mitte, aga varasematel kohtumistel oleme seda teinud küll. Oleme mõlemad pärit New Jerseyst, nii et meil on väga sarnane maitse. Näiteks Bruce Springsteen on minu kodumaakonnast ja Jon Bon Joviga käisin ma koos keskkoolis – ta oli minust kaks aastat tagapool. See on seda sorti muusika, mida ma hea meelega kuulan.

Minu isa ja onud emigreerusid USA-sse Iirimaalt, nii et kodus kõlas iiri muusika kogu aeg. Onul oli oma bänd, isa mängis trumme.

Kuidas teile Viljandis ja festivalil esimese päeva põhjal meeldib?

Siin on imeline. Väga sõbralik ja avatud õhkkond. Mõte tuua eri riikidest ja kultuuridest kokku erinevate traditsioonidega folkmuusikuid on suurepärane. Armastust muusika vastu jagab enamik inimkonnast.

Üleeile vaatasime kolleegidega toimetuse rõdul, kuidas kaks Ameerika A-10 ründelennukit Viljandi kohal tiiru tegid. USA sõjavägi on juba mõnda aega Eestis ning hiljuti otsustas NATO saata Balti riikidesse ja Poolasse neli pataljoni. Seega näib, et meil on põhjust naeratada. Samas on vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump Balti riikidest rääkides öelnud, et USA ei peaks kaitsma riike, kes ei ole oma kohuseid Ameerika Ühendriikide ees täitnud. See teeb meid mõneti närviliseks. Niisiis, kas me peaksime naeratama või olema närvilised või närviliselt naeratama?

Me peaksime naeratama. Esiteks seepärast, et USA poliitika on olnud aastakümneid selge ja järjepidev. NATO põhiväärtused ja viienda artikli vastastikused tagatised kehtivad kõigi liitlaste kohta. Tundub, et härra Trump ei väärtusta seda ajalugu ja konteksti. Ma usun, et see tuleneb teadmiste ja kogemuste puudumisest.

Ta on Ameerika poliitilist maailma üllatanud. Kui presidendikampaania algas ja ta oli üks vabariiklaste 17 kandidaadist, ei arvanud ilmselt keegi, et ta saab nii edukaks. Aga ta on nii kaugele jõudnud ja sellisel moel nagu ei keegi teine Ameerika ajaloos. Osa tema kuvandist ja pakutavast on see, et ta käitub ootamatult. Ta ei ole poliitikaringkonnast, ta ei tea väga palju välispoliitikast ning turvalisuse ja kaitseküsimustest. Kui ta peaks presidendiks saama, tuleb tal see tühimik kindlasti täita.

NATO põhimõtted on suuresti USA rahvuslikes huvides ja sellest, kui kellestki saab Ameerika president, ei muutu meie rahvuslikud huvid. Nii et ma eeldan, et tema peaks muutma oma poliitikat.

Nagu tänane New York Timeski kirjutas, on Trumpil täiesti reaalne võimalus presidendiks saada. Ja Ameerika presidendil on turvalisuse ja välispoliitika küsimustes väga suur sõnaõigus. Ta ei pea oma meelt muutma.

Ameerika president on meie riigi täidesaatva võimu pea, aga see on üks kolmest võrdsest harust meie süsteemis. Kongressil on sama suur sõnaõigus. Traditsiooniliselt on küll tõsi, et presidendil on vabamad käed ja 535 kongressi liiget ühele meelele saada on raske. Aga süsteem hoiab end tasakaalus ja presidendil ei ole piiramatut voli teha, mida ta tahab.

Ma usun, et kui härra Trump peaks presidendiks saama, siis vabariikliku partei juhid, eriti kaitse- ja välispoliitika ringkondadest, mõjutavad teda ning ma loodan, et tema poliitika vastab rohkem selle ametiga kaasnevale vastutusele ja kontekstile.

Jeff Levine (eelmine USA suursaadik Eestis — toimetus) avaldas hiljuti Trumpi NATO-teemalise väljaütlemise kohta ajalehes Sacramento Bee kriitilise arvamusartikli ja kommenteeris seda Facebookis: «Keegi ei jama Eestiga minu valvekorra ajal. (Ega pärast).» Kui palju mõju suursaadikul sellistes küsimustes õigupoolest on?

Ma võin öelda, et mul pole absoluutselt mingit mõju härra Trumpi ja tema sõnade üle. Aga selles osas, mida Ameerika Ühendriikide valitsus mõtleb Eesti soovide ja positsioonide kohta, on minu arvamus üsna tähtis. Ma olen Ameerika valitsuse ekspert Eesti küsimustes ja olen väga selgelt Washingtonile edasi andnud, mida Eesti arvab NATO Varssavi kohtumisel tehtud otsuste ja liitlaste tegevuse kohta.

Kas Eesti ei muretse liiga palju Venemaa pärast? Võib-olla peaksime pöörama hoopis rohkem tähelepanu terrorismivastasele võitlusele, sest Nice’i rünnak oli esimene, kus hukkusid meie kodanikud?

Me peame muretsema kõige pärast. Me peame muretsema terrorismi pärast ning ühtlasi tagama, et see, kes mõne NATO riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ähvardab, niisugustest mõtetest loobuks.

Venemaa tegevus Ukrainas ja enne seda Gruusias annab põhjuse venelastele meelde tuletada, et sellisel käitumisel on piirid. Olime koos Euroopa liitlastega veendunud, et pärast Helsingi 1975. aasta lõppakti, OSCE standardite vastuvõtmist, Budapesti memorandumit ja paljusid teisi kokkuleppeid on piiriküsimused ammu lahendatud. Meile kõigile on olnud suur pettumus, et Venemaa on seda stabiilsust rikkunud.

Kas seda tasakaalu ja turvalisuse ajastut, mida saime veel kümme aastat tagasi üsna muretult nautida, on võimalik tagasi tuua?

Seda soovitan küsida Venemaa suursaadikult, sest NATO on kaitseliit. Me ei ole kellegi vastu agressiivsed, vaid kaitseme end. Kui Venemaa oma poliitikat muudab, oleme õigel teel.

Kui Venemaa muutubki, jäävad endiselt alles ISIS ja teised sellelaadsed valitsustevälised jõud.

Kahjuks peame kõigi nende asjade pärast muretsema. Nagu te mainisite, on Eestilgi terrorismiohvreid ja terrorism ohustab meid kõiki. Aga terrorism on tegelikult nõrkuse märk. See ei näita jõudu.

Aga sellega on raske võidelda.

Jah, aga mitte võimatu. See nõuab palju tähelepanu, ent eelkõige politseijõududelt, mitte sõjaväelt. Meil on vahendid, et endid kaitsta, ja me peame tegema selleks kõik, mis võimalik, aga lõppude lõpuks jääb teatud haavatavus ikkagi alles, eriti vabas ühiskonnas.

Paljud inimesed ei mõista, miks ISIS-t ei ole juba maa pealt minema pühitud. Meie käsutuses on ju NATO väed, aga ikka suudavad terroristid meid valusamalt nõelata kui meie neid.

Nad nõelavad meid meie enda kaaskodanike abil. Minu teada on enamiku Prantsusmaal toimunud rünnakutest korda saatnud Euroopas sündinud ja kasvanud. Ka USA-s on rünnakuid sooritanud radikaliseerunud Ameerika kodanikud.

Me peame alati seda endale teadvustama ning andma ühiskonna ja kogukonnana oma parima, et ohtusid ära tunda ja neist ette jõuda, enne kui need vägivallana avalduvad. Aga see nõuab meie kõigi terast tähelepanu ja pingutust.

Üks USA olulisemaid terrorismivastase sõja partnereid ja Euroopa partnereid põgenikekriisiga toimetulemisel on Türgi. Kas te ei karda, et arvestades sealseid hiljutisi sündmusi, näeme üha enam niinimetatud reaalpoliitikat, kus huvid on tähtsamad kui põhimõtted ja ideaalid?

Türgi on NATO liige ja NATO on demokraatlike riikide liit. Niikaua, kuni Türgi on demokraatlik ja meie partner, ei näe ma mingit põhjust arvata, et koostöö ei võiks jätkuda.

Tuhandete kohtunike ja prokuröride arreteerimine, meediaväljaannete sulgemine ja Ameerika Ühendriikidelt Türgi opositsiooniliidri väljaandmise nõudmine ei tundu väga demokraatlik.

President Obama on president Erdoğaniga vestelnud ja ma tean, et Türgi positsioon on, et riigipöördekatse oli otsene oht sealsele demokraatiale. Sajad süütud inimesed said selles riigipöördekatses surma.

Erdoğan on välja kuulutanud kolmekuulise eriolukorra, et riigipöörajate algatustele vastu seista. Mul ei ole isiklikult mingit põhjust arvata, et tal oleks muid plaane, kui jätkata valitud liidrina.

Mõned Eesti ärimehed ja poliitikud on välja pakkunud, et Eesti peaks suhetes Venemaaga keskenduma rohkem praktilistele asjadele nagu äri, mitte sellele, mida Venemaa tegi Gruusias või Ukrainas. Kas te olete sama meelt?

Ei. Venemaa osales Minski leppe väljatöötamises. Selle eesmärk oli määrata kindlaks parameetrid, milleni tuleb jõuda, et sanktsioonidest loobutaks. Lepe eeldas vägivalla lõpetamist, vägede tagasitõmbamist ja edasiminekut veel mitmes valdkonnas. Niipalju kui ma tean, ei ole ühtegi neist eesmärkidest täidetud. Kuni seda ei juhtu, ei ole meil mingit põhjust oma poliitikat muuta.

Donald Trump on korduvalt viidanud, et USA peaks tegelema eelkõige oma riigi siseste asjadega. Brexit on teine näide samast suundumusest ja isolatsionismi pooldajaid leidub ka Eestis. Kas teie arvates on see suundumus jätkuv?

Ameerika Ühendriikides on varemgi olnud jõude, kes pooldavad isolatsionismi. Nad pole mitmekümne aasta jooksul eriti toetust leidnud, aga kuna meil on nii põhjas kui lõunas väga sõbralikud naabrid ning idas ja läänes ookean, tundub meie asukoht väga turvaline ning alati jääb teatud veetlus ideele, et peaksime tegelema vaid koduste muredega ja jätma ülejäänud maailma probleemid teistele. See on nagu sireenide laul.

Aga me oleme seda mõtet alati tõrjunud väga heal põhjusel. Iga kord, kui oleme isolatsionistlikule sireenide kutsele järele andnud, on tagajärjed olnud katastroofilised ja puudutanud ka USA-d. Sellest, kuidas me Esimese maailmasõja järel tagasi tõmbusime ja Teises maailmasõjas ikkagi sekkuma pidime, tuleb õppida, et USA osavõtt on ülemaailmsete probleemide rahumeelsete lahendusteni jõudmiseks äärmiselt tähtis ning see on ka meie rahvuslikes huvides.

Teise maailmasõja järel loodud struktuurid ja multilateraalsed organisatsioonid, kus USA on mänginud liidrirolli, on olnud maailmas rahu ja turvalisuse tagamisel väga olulised. Seetõttu ei ole meil 70 aastat olnud sõdasid, kus hukkuks miljoneid ja miljoneid inimesi, ehkki maailm on endiselt vägivaldne paik. 1990. aastate Balkani sõjad ja praegu Ukrainas toimuv ei ole samast suurusjärgust globaalsed ohud, nagu olid varasemad.

Meil on nüüd organisatsioonid ja vahendid, et lahendada probleeme rahumeelsemal moel. See nõuab alati pingutust, aga kui USA pakiks oma asjad kokku ja tõmbuks Põhja-Ameerikasse, oleks maailm lõpuks halvemas olukorras ning me peaksime ikka tagasi pöörduma. See läheks palju kallimaks nii ressursside kui inimelude poolest. Seepärast on ajaloo õppetunde väga oluline meeles pidada.