Repliik. Ulmeline hullus

Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm

Endine peaminister Andrus Ansip andis Twitteris teada, et Pokémonid on igal pool: tema kontoris, elutoas, õues ja pargis. Kui kümmekond aastat tagasi oleks inimene, kes avalikult oma sellistest nägemustest räägib, teatud raviasutusse toimetatud, siis tänapäeval on täiesti normaalne kollikesi taga ajada.

Minu telefon seda uut hullust ei toeta, aga ainuüksi eluga kursis olemise mõttes tasub teada, mida see mäng endast kujutab. Seda enam, et Viljandi tänavad pidid õhtutundidel kubisema noortest, kes jalutavad või sõidavad ringi, pilk telefonis, ja otsivad tõsimeeli Pokémone.

Mõnes mõttes äge, et nutividin rahva tänavale toob. Samas on see päris hirmutav. Olgugi et seda on nimetatud maailma kõige ohtlikumaks mänguks, on minu meelest veel hirmutavam virtuaalse ja reaalse maailma segamine, nii et enam ei pruugi tajuda, mida või keda päriselt taga aetakse.