TÄNA algab aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mil riigikokku kandideerijate välireklaam on keelatud. Niisiis edastab iga bussipeatusse, majaseinale või plangule ununud klantspilt valijale sõnumi, et see, kes sealt vastu vaatab, asetab end seadusest kõrgemale.
Ehkki ükski käsulaud ei tee sõltumatule ajakirjandusele ettekirjutust, kuidas erakondi ja üksikkandidaate enne valimisi kohelda, järgib enamik väljaandeid ja meediakanaleid head tava piirata eetris või leheveergudel poliitikute sõnavõtte ja enesereklaami.
«SAKALA» suleb arvamuskülje riigikokku kandideerijaile 8. veebruaril, mil valimisteni jääb päev vähem kui neli nädalat. Ka teiste artiklite puhul peame silmas, et need ei sisaldaks varjatud propagandat. Eriti valvsad oleme mõnda erakonda kuuluvate või selgelt oma poliitilist eelistust väljendanud arvamusavaldajate suhtes.
Muidugi mõista ei tähenda see, nagu oleks poliitika nüüd päevakorralt sootuks maas. Vastupidi: sellest kõnelevad tõenäoliselt paljud uudised. On loomulik, et aktuaalsetest sündmustest rääkides ei saa jätta kõrvale võtmeisikuid, kes on sageli just needsamad riigikokku kandideerijad.
Ministrid, omavalitsuse või asutuse juhid ning äri- ja kultuuritegelased ei saa ju valimiste eel ametit maha panna, küll aga on ajakirjaniku kohus jälgida, et uudislugu ei kujuneks kellegi sooloks ega tõstaks kandidaati pjedestaalile. Sama põhimõte kehtib ajalehe teemakülgede puhul.
«VAIKSEST» ajast hoolimata jõuab poliitilisi vestlusringe, arvamusi, kommentaare ja usutlusi rahvani rohkemgi kui tavaliselt, kuid mängureeglid on teised.
Kui nelja aasta vältel saavad poliitikud vabalt tõsta päevakorrale teemad, mis tunduvad soodsad neile — pahatihti pelgalt enda kiituseks või vastase sarjamiseks —, siis nüüd muutub niisugune võimalus märksa ahtamaks. Enne tähtsa otsuse langetamist tuleb selgema pildi saamiseks kõnelda ka neist asjadest, mida potentsiaalne saadik ehk ise jutuks võtta ei taha.
Mõistagi tuleb ajakirjanikel jääda seejuures objektiivseks ning vältida valikulist kriitikat.
Selleks polegi tõtt-öelda põhjust, sest vigu on teinud kõik erakonnad. Nelja aasta sisse on jäänud valitsuse lagunemine ja mitme partei avalik musta pesu pesemine, sekka korruptsioonisüüdistusi ja skandaale.
ÜPRIS ühesuguses seisus on parteid ka tulevikku vaadates, sest majanduse madalseis on võtnud neilt võimaluse olla ülevoolavalt lahke, ilma et see kõige kergeusklikumalegi valijale võlts tunduks.
Parteide tänavusi programme lugedes tuleb tõdeda, et neis avaneb üsna üheülbaline pilt. Kohtame küll mõnevõrra erinevaid rõhuasetusi ja põhimõtteid näiteks maksu- ja tööturupoliitika käsitluses, ent «eelarveliste võimaluste avanedes lubame…» taoliste väljendite sageduse poolest on need äravahetamiseni sarnased.
Vahemärkusena olgu mainitud, et presidendi algatusena käibele läinud sõna «taristu» kordub parteide plaanides samuti refräänina.
Ent tulles tagasi lubaduste juurde, peame nentima, et konkreetseid veksleid on välja käidud vähe.
Silmas tuleb pidada sedagi, et valimisprogramm ja koalitsioonileping võivad olla nii erinevad, et parteid on mõlemas kontekstis raske üheks ja samaks pidada.
Eelöeldu ei tähenda aga sugugi, nagu ei vääriks erakondade ja üksikkandidaatide programmid uurimist — saati et nende üksikasjalik käsitlemine täidaks «Sakala» vähemalt jaanipäevani ja tekitaks viimaks tüdimust isegi kõige innukamas harrastuspoliitikus, rääkimata tavalugejast.
«SAKALA» ei jaga lugejaile näpunäiteid, keda eelistada. Küll aga on meilgi oma programm, millega valimistele vastu läheme. Pakume tribüüni kõigile maakonnas esindatud poliitilistele jõududele, kel on plaanis Toompea vallutada.
Lehe uudiste osas ilmuvad pikad intervjuud nii siinsete nimekirjade esinumbrite kui üksiküritajatega. Otsa tegi läinud nädalal lahti viimati nimetatute hulka kuuluv rahvuslane Valdo Paddar, kuna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esinumber Sven Mikser sai sõna eilses «Sakalas».
Samuti on meil plaanis pärida Viljandimaa omavalitsusjuhtidelt, avaliku elu tegelastelt ja kodanikuühenduste esindajatelt hinnangut lõpetava riigikogu tööle ning uurida, mida nad ootavad tulevikult.
Hoiame silma peal kampaaniatel ning võtame seisukohti. Tuletame lugejaile meelde, millal nad saavad eelhääletusel valiku teha, ja anname ülevaate protseduurireeglitest. Peame oma kohuseks panna valijaile südamele sedagi, et nad ei jätaks häält sootuks andmata.
AJAKIRJANDUSE roll iseseisva infojagaja ning poliitikute vahendajana on vastutusrikas. Viimati mainitud ülesanne õnnestub seda paremini, mida ärksamalt mõtleb kaasa lugeja, televaataja või raadiokuulaja. Teinekord tähendab see pausidest ja ridade vahelt lugemist ning taipamist, et ka ütlemata jätmine võib olla kõnekas.
Ilus ümmargune jutt või meelelahutussaates etteastumine on küll kena, kuid ei tule esinejale alati kasuks. Sageli äratab usaldust pigem oma ekslikkuse tunnistamine kui absoluutse tõe kuulutamine — rääkimata musta valgeks vahutamisest.
Loodetavasti aitab ka «Sakala» kaasa sellele, et valijail oleks kergem eraldada sõklad teradest, rahvaga manipuleerivad õõnsad loosungid sisukatest plaanidest ning mis tahes erakonna tühikargajad usaldusväärsetest tegijatest.