Räägime hambaravihüvitisest

Ülle Lumi Foto: Erakogu

MÖÖDUNUD NÄDALA algul kuuldus meediakanalitest, et sotsiaalministeerium on koostöös haigekassaga teinud valitsusele ettepaneku hakata 2017. aasta teisest poolaastast maksma kõigile täiskasvanud ravikindlustusega inimestele hambaravihüvitist 30 eurot aastas ning pensionäridele, rasedatele ja teistele, kes juba praegu hüvitist saavad, 85 eurot aastas.

Töö- ja tervishoiuministri sõnul oleks see mitterahaline ravikindlustushüvitis, mis tähendab, et kogu arveldus käiks hambaraviteenuse osutaja ja haigekassa vahel ning hambaravi saanud inimene ei peaks hakkama hüvitamise taotlust esitama. Ministri sõnul on niisugune hüvitis mõeldud eelkõige esmavajalike hambaraviteenuste kättesaadavuse parandamiseks ning selle suurus võib aastate jooksul kasvada.

Et olen tervishoiujuhtimisega kokku puutunud peaaegu 20 aastat, sealhulgas ligi neli aastat hambaraviga, tekkis huvi. Uurisin uudistest ja pärisin poliitikutelt ning kuulsin hambaraviteenuste kättesaadavuse soodustamise ja elanikkonna suutervise parandamise kohta järgmist.

RAVIKINDLUSTUSEGA tööealiste inimeste hambaravihüvitise kehtestamisest räägitakse kindlas kõneviisis. Kui praegu ei tasu riik täiskasvanute esmavajaliku hambaravi eest sentigi, siis uue korra järgi maksab haigekassa kinni poole kokkulepitud hambaraviteenuste raviarvest, kuid mitte rohkem kui 30 eurot aastas. Teisisõnu: uue korra järgi hüvitab haigekassa poole kõigist raviarvetest, mille kogusumma on maksimaalselt 60 eurot aastas. See summa võib aastate jooksul suureneda.

Uuest aastast hakkavad eakate, lisaks ka osalise või puuduva töövõimega inimeste hambaraviarved haigekassa abiga märkimisväärselt vähenema. Praegu hüvitab riik töövõimetus- ja vanaduspensionärile ning üle 63-aastasele ravikindlustatud isikule hambaravi eest 19,18 eurot, aga uue korra järgi maksab haigekassa kinni 85 protsenti nende raviarvest arvestusega, et patsiendile esitatud arve või arvete kogusumma ei ületa 100 eurot aastas. Rahas mõõdetuna hakkab riik nende eest maksma 85 eurot aastas. Seegi summa võib aastate jooksul suureneda.

Alles jääb ka hambaproteesihüvitis 255,65 eurot kolme aasta peale. Et seda oleks inimesel võimalikult mugav saada, siis ta tulevikus enam taotlusi esitama ei pea, vaid haigekassa arveldab raviteenuse osutajaga ise.

Rõõmu jagub ka rasedatele, alla üheaastaste laste emadele ja kasvanud ravivajadusega inimestele, sest nendele mõeldud hambaravihüvitis suureneb märgatavalt. Kui praegu hüvitab riik nimetatutele hambaravi eest 28,77 eurot, siis uuest aastast nende hambaraviarved vähenevad ja haigekassa maksab kinni 85 protsenti nende raviarvest arvestusega, et patsiendile esitatud raviarve või arvete kogusumma ei ületaks esialgu 100 eurot aastas. See summa võib aastate jooksul kasvada.

Hea uudis on, et täiskasvanutele hakatakse vajaduse korral hüvitama narkoosis hambaravi. Kui terviseseisund nõuab narkoosis hambaravi, hüvitatakse täiskasvanutele ka hambaraviks vajalik üldanesteesia ja sellega kaasnevate teenuste kulu.

PALJUD INIMESED, eriti Eestist eemal töötavad, on minult küsinud: millal saabub aeg, kui hambaarsti juurde hakkab pääsema ka nädalavahetustel ja riigipühadel? Nüüd kuulsin, et see teema on päevakorral ning tervise- ja tööministri üks eesmärke on leida partnerid, kes suudaksid vajaduse korral pakkuda vältimatut hambaravi ka töövälisel ajal. Praeguse plaani kohaselt võiks see teenus rakenduda Tallinnas ja Tartus, lisaks otsitakse võimalust hakata seda pakkuma Pärnus ja Ida-Virumaal. Minul tekib siinkohal küsimus: kas ka mõnel Viljandi paljudest hambaravi pakkujatestt võib tekkida tahtmine seda proovida?

Laste hambaravi ja vältimatu abi on ja jääb inimesele tasuta. Haigekassa tasub endiselt kõigi alla 19-aastaste kindlustatud isikute hambaravi ja ravikindlustatud täiskasvanute vältimatu abi eest. Siinkohal julgustan kindlustuseta isikuid kasutama senisest enam vältimatu hambaravi teenust ja mitte kannatama mädakoldest põhjustatud hambavalu paistes põsega. 

Laste hambaravist rääkides valitseb mind kahepidine emotsioon. Pärast seda, kui haigekassa otsustas jätta laste hambahaiguste ennetuse ja hambaravil käimise otsuse vanemate ja perearsti õlgadele ning lõpetas hambaarstide niinimetatud profülaktilised visiidid lasteasutusse, jääb tunduvalt rohkem lapsi hambaravita. Lubamatult tihti olen kuulnud hambaarstidelt, et laps satub hambaarsti juurde kas suure valu või murdunud hambaga alles teismelisena või avastab enne täisealiseks saamist, et viimane aeg on saada tasuta hambaravi.

Teisalt tean palju vanemaid, kes alates lapse kolmandast eluaastast käivad temaga regulaarselt hambaarsti juures. Usun, et lapsed on täiskasvanuna meile väga tänulikud, kui me kõik koos – vanemad, perearstid, hambaarstid, riik – hoolitseme selle eest, et nad jõuaksid õigel ajal hambaarsti juurde ega lükkaks oma hädasid täiskasvanuikka. Lisaks sellele, et nad on kannatanud valu, peab siis ju abisaamiseks olema ka suurem rahatasku.

ET HAIGEKASSA summad on piiratud, seisneb mitterahalise hüvitise eelis selles, et haigekassa saab ohjeldada teenuse maksumust ja hinnabarjäär on madalam. Täiskasvanute hambaravihüvitist rakendatakse alates 1. juulist 2017 ning lisakulu ravikindlustuse eelarvele on 2017. aastal märkimisväärne: arvestuslikult 8,31 miljonit kuni 10,46 miljonit eurot. Haigekassa andmetel oli näiteks 17-18-aastaste noorte eelmise aasta keskmine hambaravikulu 69 eurot, tänavu keskmiselt 75 eurot.

Teemale särtsu lisamiseks küsisin tosinalt tuttavalt, mis nemad lubatud hambaravihüvitisest arvavad. Lisan, et püüdsin valida erineva ea, eluvaate ja palgaga tuttavaid.

Neli inimest arvasid, et sellest küll ei jagu nende hammaste parandamiseks, sest need on sedavõrd lagunenud, et vajavad nii ravi kui proteesimist. Kaks ütlesid, et nemad käivad regulaarselt, kord-paar aastas hambaarstil ja neil suurt rohkem kulu pole kui hammaste kontrollimise, vahel sekka ka mõne pisikese augu parandamise või hambakivi eemaldamise eest.

Kolm vestluspartnerit olid riigi peale sedavõrd kurjad, et ei jätnud siunamata vist midagi ega kedagi. Hambaid neil jutu järgi enam suus ei ole, seepärast võtsid nad kurjustada poliitikute hea elu üle, jõudsid siis linnajuhtideni, seejärel tulid sotsiaalametnikud, arstid ja hambaarstid ning puutumata ei jäänud ka jaanuarist käivitunud töövõimereform, ebaõiglus tööaastate arvestamisel, väike palk või pension ja valitsuse saamatus.

Kolm tuttavat olid seda meelt, et see on samm edasi ja nii mõnigi inimene, kes pole pikka aega hambaarsti uksest sisse astunud, nüüd ehk läheb. Üks lisas, et inimene on raha peale ahne ega jäta riigilt saadavat kingitust vedelema, mis tähendab, et riik peab arvestama hüvitise kasutajate arvu kasvuga.

Mina ise usun vana tarkust, et kord aitab korda ja parem üks varblane peos kui kümme katusel. Ma pole kuigi originaalne, kui ütlen, et keegi meist ei jõuaks kuhugi, kui me ei astuks seda esimest sammu. Kõige olulisem on muuta mõtteviisi ja motiveerida iseennast minema hambaarstile isegi siis, kui viimasest käigust on möödas aastaid.

PRAEGU ON VEEL ülekaalus hoiak, et hambaravi on kallis ja 30 eurot ei päästa. Minu kogemus on vastupidine, sest olen näinud, kuidas igasugune hüvitis, olgu see 20, 30, 50 või 85 eurot, paneb inimese mõtlema, et miks seda riigile jätta. Seda enam et järgmisel aastal saab ta seda ju jälle.

Esimene visiit arstikabinetti annab ülevaate hammaste olukorrast ning sellest, mis oleksid kõige hädavajalikumad tööd ja palju need maksavad. Inimese rahaliste võimaluste järgi koostatakse raviplaan. Võib juhtuda – ja tihti ka juhtub –, et ravi nõuab märksa rohkem raha, kui on parajasti võimalik maksta. Ka see ei tohiks patsienti heidutada, sest enamik hambaraviasutusi pakub järelmaksuvõimalust ning koostöös arsti, patsiendi ja raviasutuse juhiga saab koostada jõukohase järelmaksugraafiku.

Uskumatu küll, aga raviplaani järgitakse peaaegu sajaprotsendilise täpsusega ja mõne aja pärast võib kuulda, kuidas patsient räägib uhkusega hambaravil käimisest. Olen seda kõike ise kuulnud ja näinud ning mõelnud, mis võlujõud siin toimib. Arvan, et see on tahe teha esimene samm millegi esialgu võimatuna näiva suunas. Kui esimene samm ei tapa, viib see teiseni ja kui neid samme saab rohkem, tekib harjumus.

Usun, et 1. juulil 2017 jõustuv hambaravihüvitis on esimene väike samm hambaarstil käimise harjumuse taastumise poole ja iga järgnev aasta kasvatab neid visiite üle kümne protsendi aastas. Vastuvaidlejatele ütlen, et räägime sellest teemast uuesti nelja-viie aasta pärast.