Kaks võitlust tippu jõudmise nimel

Kes oli kohal «Kristina» esitlusel möödunud aasta detsembris, sai oma raamatusse Kristina Šmigun-Vähi autogrammi. Foto: Liis Treimann

Möödunud aasta lõpul jõudis lugejate ette kaks raamatut, mis kõnelevad kahe suurepärase sportlase elust, karjäärist ja parimate tulemuste nimel peetud võitlusest.

Kristina Šmigun-Vähist kõnelev «Kristina» ja Martin Müürsepast pajatav «Mürka» on väga erinevad raamatud, ehkki mõlemad räägivad tippsportlastest — parimatest, kes meil mingil ajal maailma saata olid.

Võitlus maailma ja iseendaga

Alustame «Mürkast». Martin Müürsepa eluloo on kirjutanud ajakirjanik Mart Soidro. Peale nimikangelase on ta intervjuudega kiusanud kümneid teisi ning kasutanud väljavõtteid ajalehtedes ja ajakirjades kirjutatust. Kõik see annab kireva ülevaate nii Müürsepa keerulisest elukäigust kui teda ümbritsenud maailmast.

Martin Müürsepa tee Eesti parimaks korvpalluriks oli kõike muud kui lihtne. Ema ja kasuisa kasvatada olnud poiss ei saanud oma erialal kodust mingit toetust. Vanemad üritasid kasvatada temast lihtsalt korralikku inimest. Sportlaseteele olid tal kaasa võtta üksnes looduslikud eeldused — pikk kasv ja oskus «lugeda» korvpalli.

Edasine oli võitlus iseenda ja maailmaga, kus peitus igasuguseid ohte. Peale grillkana, mida ema sai hankida töökoha tõttu, ei tulnud talle kandikul midagi kätte — kõik oli vaja omal jõul või sõprade abiga välja võidelda.

Põnev noorusaeg

Kuigi Martin Müürsepa elus on olnud huvitavaid seiku igal perioodil, tundub raamatu kõige põnevam osa käsitlevat kossumehe noorust. Oli fifty-sixty võimalus, kas temast tuleb Eesti parim korvpallur või hoopis pikim paadialune.

Et Müürsepa kujunemisaastad jäid Eesti murrangulisse perioodi, hargneb tema lugu lahti ajaloolisel taustal.

Kena raamistiku annab raamatule nimikangelase ja treener Andres Sõbra suhe. Kes varem ei teadnud Müürsepa noorusest suurt midagi ega mõistnud, miks peeti nii tähendusrikkaks seika, et ta lõpetas oma karjääri Andres Sõbra juhitavas Rakvere Tarvas, saab vastused siit.

«Mürka» on kirjutatud ajakirjaniku initsiatiivil, seepärast jääb ehk lugeja hingele kripeldama, et Martin Müürsepp ise on rääkinud täpselt nii palju, kui küsitud. Korvpalluri karjääri tippaastate käsitluses on treeningutest suhteliselt vähe juttu ja jääb selgusetuks, kas ta klubist eemal olles üldse treenis või oligi tema elu suvel vaid üks suur õllesummer.

Mööda sirget puud tipu poole

«Kristina» autoriks on Kristina Šmigun-Vähi kõrval märgitud ka ajakirjanik Jaan Martinson, kuid vormistatud on raamat minategelase jutustusena.

Siin on kõik teistmoodi kui Mürka elukäigus. Kui Martin Müürsepa elu on meenutanud mööda jändrikut mändi turnimist, teadmata, milline ots on pude ja kuhu välja jõuad, siis Kristina oma võiks võrrelda mööda sirget kuuske tippu ronimisega. Küsimus on vaid, kui kõrgele jaksad tõusta ja kui ruttu.

Tuleb ju sellelgi teekonnal ette paar raskemini läbitavat kohta, kuid kõrvale kalduda pole võimalik, sest valikuid on vaid kaks: edasi või tagasi.

Müürsepp pidi võitlema iseenda ja kogu maailmaga, Kristinal seevastu tuli jagu saada eelkõige endast. Kodune toetus ja suunamine olid olemas, eksida polnud võimalik. Ahvatlevate võimalustega Tallinn või omadest ümbritsetud turvaline Otepää — vahe on suur. Seetõttu on «Kristinas» kõige igavam just lapsepõlve käsitlev osa.

Põnevamaks läheb siis, kui jõuavad kätte karjääri olulised hetked, olgu positiivsed või negatiivsed. Me ju teame, kuidas kõik toimus, raamatust ootame hinnanguid ja kommentaare, mida me noil kriitilistel hetkedel ei saanud.

Kuidas ikkagi juhtus kurikuulus mootorsaaniõnnetus? Miks puhuti Kristina ümber üles dopinguskandaal? Mis hinnaga tulid olümpia- ja maailmameistrivõistluste medalid? Ehkki statistikat ja arve on «Kristinas» vähem kui «Mürkas», räägib see raamat ennekõike sportlasest ja spordist. Kuidas täita lapsepõlveunistus olla kõige parem?

Kristina jutustab ladusalt, minetamata talle omast otsekohesust.

Erinevad alad, erinevad raamatud

Kahe raamatu kõrvutamine tõendab, kui erinevad on korvpall ja suusatamine. Ja küsimus pole üldse selles, et üks spordiala on võistkondlik ja teine individuaalne.

Murdmaasuusatamine on maailma mastaabis nišiala, kuna korvpall troonib populaarsemate seas. Kui suusatamises maailma tippu jõudmiseks on Eestis loodud toetuste süsteemi ja väljakujunenud sponsorsuhete varal suurepärased tingimused — muudkui treeni —, siis korvpallis tuleb kõik endal välja võidelda. Seal pole mingit kindlust.

Teisalt jälle: teatud piirist kõrgemale jõudes võib korvpallur elada nagu või sees, samal ajal kui suusataja ei hakka kunagi teenima miljoneid.

Kumb on keerulisem: kas teha aastast aastasse täppistööd, et tõusta paarikümne võrdse seas maailmas esimeseks, või katsuda kehtestada end seal, kus konkurente on tuhandeid ja esimest paberil kirja ei pandagi?

Sellele küsimusele on raske vastata ja seda ei peagi tegema. Nii Kristina Šmigun-Vähi kui Martin Müürsepp on jõudnud takistusi trotsides tahtejõu ja talendi toel maailmaklassi.

Raamatuid võrreldes tuleb tunnistada, et väga paljusid lugejaid rahuldav «Kristina» kuulub vaieldamatult peavoolu. «Mürka» seevastu on pigem nišiteos, mis köidab neid, kes on korvpalluri karjääri ja üldse korvpalli teraselt jälginud.

RAAMATUD
Eelmise aasta lõpul nägid ilmavalgust kahe meie tippsportlase elulooraamatud.
• Mart Soidro, «Mürka. Pea jagu üle».
  480 lk, kõva köide.
   GO Group AS.
• Kristina Šmigun-Vähi, Jaan Martinson, «Kristina».
  303 lk, kõva köide.
  Menu kirjastus.