/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2016/07/19/5642865t1h62f9.jpg)
Ohustatud liikide punases nimekirjas olev nabatorik satub harva seenelise vaatevälja, kuid Karksi valla elanik Rita Bergmann on seda juhuslikult märganud nüüd neli suve järjest.
Seeneline trehvas haruldust juba neljandat aastat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimati jäi nabatorik ehk põõsastorik talle seeneretkel ette läinud pühapäeval Härjassaare mäest mitusada meetrit eemal künkal.
«Olen selles kohas paarikümne aasta jooksul korjanud kahvatuid kukeseeni ja kordagi varem pole seal nabatorikuid näinud. Nüüd kasvas kõrvuti kaks nabatoriku kogumit,» rääkis ta. «Kahju, et seekord pole tegu looduskaitsealaga, ja karta on, et metsaraie ka selle künkani jõuab – Härjassaare tipu ja nüüdsete leidude vahelt raiuti juba mõni aasta tagasi mets maha.»
Varasemal kolmel aastal sattus Bergmann ohustatud liikide punases nimekirjas oleva nabatoriku peale Kurimetsa looduskaitseala ääres. 2013. ja 2015. aasta leiukoht asusid teineteisest sadakonna meetri kaugusel ning 2014. aasta leid neist umbes pool kilomeetrit eemal.
Bergmann uuris kaarti ja ütles, et käesoleva aasta nabatoriku asukoht on eelmistest 1,5–2 kilomeetri kaugusel.
Küsimusele, kas ta viimasel ajal ongi metsas käinud just seda haruldast seent otsimas, vastas ta, et muidugi mitte, ta läheb metsa ikka seenele nagu teisedki asjahuvilised.
Küll käis ta eile huvi pärast vaatamas kaht varasemat nabatoriku kasvukohta. Ühes oli neli hiiglaslikku vana seenesülemit ja teises kolm väiksemat, neist kolm vanad.
Kuulo Kalamehe ja Vello Liivi raamatu «400 Eesti seent» andmeil eelistab nabatorik kasvada peamiselt juulis ja augustis leht- ja segametsades, lehtpuujuurtel ja -kändudel, tihti näivalt maapinnal. Seen on mittesöödav, aga seda on peetud ka söödavaks.
Nabatoriku viljakeha on põõsjas ja hiiglaslik, läbimõõduga kuni pool meetrit. Selle moodustavad jämedast lühikesest valkjast jalast väljakasvavad harud, mille tippudes on arvukalt väikesi hallikaspruune, pealt kiulis-peenesoomuselisi, keskpaigas süvenenud kübaraid.
Torikseente spetsialist ning looduskaitse aluste liikide asjatundja mükoloog Indrek Sell kordas oma mullu lausutud sõnu, et nabatorik ei ole ametlikult looduskaitse all, ehkki peaks.
Eestis käsitletakse haruldasi liike kahe klassifikatsiooni alusel. On looduskaitse all olevad liigid ja on ohustatud liikide punane nimekiri, mis osaliselt kattuvad. Nabatorik on kirjas punases nimekirjas.
Selli andmeil on nabatorik oma harulduselt võrreldav paljude esimese kaitsekategooria liikidega ning kogu Eestis on kümmekond nabatoriku leiukohta.
Küsimusele, mitme leiukohana lähevad kirja Karksi valla nabatorikud, ei ole mükoloogi sõnul ühest kindlat vastust. Küll tõi ta näiteks mullu sügisel Eestis punase nimekirja koolitusel käinud välisekspertide hinnangu, et üht leiukohta võib piiritleda kuni kahe kilomeetriga. Vaieldamatu tõena seda Selli väitel siiski võtta ei saa.
Kuivõrd on nabatorik hakanud Eestis rohkem levima või seda lihtsalt märgatakse sagedamini, ei saa Selli sõnul samuti üheselt vastata. Ta märkis, et nabatorikule võivad olla praegu ridamisi head aastad, aga ka inimesed on muutunud teadlikumaks ning info haruldastest isenditest jõuab sagedamini asjatundjateni.