Kui oled töötuks jäänud, hakka ettevõtjaks

Koondatud õmbleja Elgi Maasik leidis endale töötukassa kaudu koha kodukülas asuvas veskis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ants Tamme kinnitab oma tegevusega tänapäevast lööklauset: kui oled töötuks jäänud, hakka ettevõtjaks.

Esimest korda jäi Ants Tamme tööta siis, kui Eesti suurima teraviljakombinaadi järeltulija Tamsalu veski 2004. aastal pankrotti läks. Ta oli olnud nimetatud ettevõtte tehnikadirektor. Seejärel palkas ta projektijuhiks üks soome ärimees, kes hakkas rajama Viljandisse varasema teraviljakombinaadi naabrusse oma firmat.

Töötu ei mõelnud pikalt, vaid müüs Tamsalus oma eramu maha, ostis Viljandisse Maasika tänavale majakarbi ja ehitas selle kolme kuuga elamiskõlblikuks. Paraku lõppes soomlasel raha ja ehitatud hooned ei leidnudki sisu. 2007. aastal jäi verivärske viljandlane taas tööta.

Veskinduse spetsialisti ei vajanud keegi ja töötukassal polnud midagi pakkuda. Et jääda oma liistude juurde, otsustas Tamme hakata ettevõtjaks. Stardiraha oli pealtnäha kopsakas: 70 000 krooni, kuid siiski niisama palju kui küünetehnikule antakse.

Nüüdseks on Ants Tamme juba üle kahe aasta omapead toimetanud ning rajanud Koksveres veski, kus on ühtaegu juhataja, varustaja, remondimees ja mölder. Nõnda kujundab ta nii iseenda kui mahetoodangu tulevikku.

Kes otsib, see leiab

Teelisel on raske otsida veskit Koksvere töökojast, mille ehitas kunagi enda tarbeks heal järjel Võhma kolhoos, ent mis ühismajandi lagunemise järel pooltühjaks jäi.   Suure hoone tagaküljel nimetatud veski asubki.

Jäi küsimata, kuidas võõrsilt tulnud mees selle Viljandist suhteliselt kauge koha leidis, ning mismoodi teenuse vajajad veski kunagisest kolhoosikülast üles otsivad.

«Kõige paremini levivad uudised suust suhu,» kinnitab Ants Tamme oma kogemustele tuginedes, kuigi on ettevõttest teada andnud ka tänapäevaste meetoditega. Veskit on neil, kes vilja kasvatavad ja loomi peavad, alati vaja läinud ning kes otsib, see leiab.

Mölder leidis firma Farm Plant kaudu kõlbmatuks arvatud veskiagregaadi. See on Ukrainas asuva Mogiljov-Podolski tehase toode. Ta oli lootnud, et putitab agregaadi kolme kuuga töökorda, aga tegelikult kulus selleks tublisti üle kuue kuu. Ja see polnud sugugi kõik.

Et veskist saaks omaette üksus, vajas kõrge ja avar remondihall tugevat vahemüüri ja ametiruumi ning lisaks veel tualetti ja pesemisvõimalust, sest veskis käideldakse ju toiduaineid. Et tühjendada kunagine ladu ja kujundada sellest ametiruum, kulus ettevõtjal kolm nädalat.

2009. aasta veebruaris sai Ants Tamme oma ettevõtte valmis. Ta nimetas selle osaühinguks Anfang, mis tähendab saksa keeles algust — veskimehele endalegi uskumatut algust.

Kõige tähtsama, toidukäitlusloa omandas ta 28. augustil ning mahetoodete käitlemise loa paar kuud hiljem. Mõlemad on seinal igaühele näha, veterinaar- ja toiduameti direktori Ago Pärteli nimi all.

Ants Tamme lülitas vana Mogiljov-Podolski agregaadi tööle sedamööda, kuidas terakotte laekus. Et mahejahu jahvatada ja müügiks pakkuda, hankis ta vilja ka ise, sest neid, kes otsisid seda koduseks leivaküpsetuseks, tekkis järjest rohkem.

«Eks see üks entusiasmil rajanev hobiveski ole,» tõdeb ettevõtja. «Kõik on alles pooleli, sest 70 000 krooni oli tegelikult väga väike summa.» Ants Tamme näitab seadmeid, mida on siit-sealt muretsenud ja töökorda kohendanud.

Üks seina ääres seisev agregaat kannab tähelepanuväärset silti «Eesti Veskimasinate ja Metalli Tööstus «Tarmas»». «Uute masinate peale mu hammas veel ei hakka,» nendib veski omanik ajalooliste seadmete vahel seistes.

Ants Tamme osutab tuulamismasinale, mis koorib kaera, ja väiksemale agregaadile, mille kolusse abiline Elgi Maasik kopsikuga kestata teri kallab.

«See on rohkem proovitöö, Vändra veski tellis mahedaid kaerahelbeid,» sõnab veskimees ja lisab, et jahvatatavad kogused on väiksed ja palju tuleb teha käsitsi.

Proovimise käigus on nii mõndagi selgeks saanud. Näiteks määras Ants Tamme Kõo valla Pilu talu peremehe Viktor Leisi abiga kindlaks leivajahule sobivaima jämeduse. Selles talus süüakse üksnes omaküpsetatud leiba ning kes oleks siis veel parem soovitaja?

Tasapisi on tulnud kogemusi. Muu hulgas teab mölder, et Olustvere õppetalu ja Helme valla mahetootja Arno Sööt kasvatavad väga heade küpsetusomadustega vilja. Ja mis kõige tähtsam: Koksvere veskist on vähese ajaga kujunenud Eesti mahejahu jahvataja.

Veskiruumis seisab ootel mitu ligemale tonnist viljakotti. Ühel on kiri «Maherukis, 8. november 2010. Omanik Mahe Seeme OÜ». Teine maheviljakott tunnistab peremeheks osaühingu Anfang: mölder on need terad mahejahu valmistamiseks viljakasvatajailt ostnud. Valmiskaupa saab peale Tallinna ja Viljandi kaupluste ka Koksvere veskist.

Tamsalule pühendatud aastakümned

Ants Tamme õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis toiduainetööstuse masinate ja seadmete erialal ning sai lõpetamise järel Tamsalu suurkombinaadi tehnikadirektoriks.

«Töötasin seal 28 aastat,» meenutab ta Eesti suurima teraviljakombinaadi aegu. «Seal olid kaks elevaatorit, mis mahutasid üle 100 000 tonni vilja, Eesti suurim veski ja võimas jõusöödatehas.»

Nüüdseks on see ajalugu. 58-aastane mees on taas alguses.

ARVAMUSED

Riho Kala,
Olustvere ametikooli õppetalu juhataja

Kui Ants Tamme alustas, tuli meile hea üllatusena, et tema veski asub nii lähedal. Veel parem üllatus on, et ta teeb nii head tööd. Jahvatame seal kogu leiva- ja saiajahu.

Lembit Riso,
Järve-Lutuse talu peremees

Viisin seekord Koksverre kolm kotti oma talu maherukist, see oli mul juba kolmas voor. Sealt saab väga hea leivajahu. Neljapäeva hommikul jõudsin koormaga sinna ja reede õhtul tõi mölder ise mulle jahu koju kätte.

Tagasi üles