Laske rahval otsustada!

Andreas Reinberg Foto: Peeter Kümmel / Sakala

TALV näitab oma pehmemat poolt, Eestit kimbutanud tsüklonid koos kõige nende juurde kuuluvaga on minevik ning valimised on oodatult tõusnud tähtsaimaks teemaks.

Erakonnad on suutnud kokku seada valimisnimekirjad ja selgitavad oma lubadusi. Kirjutav ja kõnelev meedia edastab kõikvõimalikke valimisteemalisi uudiseid ja arutelusid. Sõna saavad poliitikud, arvamustoimetajad, politoloogid, sotsioloogid ja teised ühiskonna arvamust kujundada püüdvad inimesed.

Tänavused valimised on kummatigi erilised: ei ole sea­grippi ega hullu lehma tõbe, vaid erakordselt palju üksikkandidaate.

ASTUN üles sõltumatu üksikkandidaadina ning maakonnas ringi sõites ei jää mul eriti palju mahti lugeda, mida ajalehtedes kajastatakse. Seevastu saan roolis olles kuulata raadiot ja isegi see vähene, mis eetrisse jõuab, paneb mõtlema: üksikkandidaatide ebaedu ettekuulutusi tuleb kui palle bingoloto masinast.

Järgnev jutt võib mõnele lugejale meenutada paari aasta tagust juhtumit. Toona tõstis üks tuntud poliitik kära sellepärast, et ajalehe õnnitluste leheküljel oli jäetud kogemata või meelega mainimata tema sünnipäev.

Soovin veel kord selgitada tõsiasja, mida mõnikord kiputakse unustama: tuleb vahet teha üksikkandidaadil ja erakonna nimekirjas riigikokku kandideerival parteitul kandidaadil.

POLITOLOOGE, sotsiolooge ja teisi arvamusliidreid võib nimetada poliitoraakliteks, sest nende seisukohad põhinevad eelarvamusel ja soovil tulevikku kuulutada. Kahtlemata on nad haritud inimesed, kes teevad mitmesugused igapäevaelu nähtused tavakodanikule mõistetavaks.

Valikute tegemise puhul pole paraku midagi ebameeldivamat kui suunav propaganda isikutelt, kes peaksid olema sõltumatud. Lubage küsida, kas ka president peaks looma õhkkonna, et see või teine partei ei võida niikuinii, ja manitsema valijaid, et nood hääli raisku ei laseks.

Keda me valime? Kas erakondi või isikuid? Kas soovime näha riigikogus mõtlevat rahvasaadikut või erakonna täispuhutavat nupule vajutajat? Päevast päeva kuuleme, et poliitikud on rahvale kaugeks jäänud, erakondades puudub diskussioon ning valitseb poliitkartell.

Teisalt sisendatakse meile, et üksikkandidaat ei suuda hääli koguda, ta ei saa riigikogus töötades midagi muuta ning temale antud hääled lähevad raisku. Demagoogia tipp on väita, et kui valime üksikkandidaadi, esindavadki hiljem riigikogus rahvast ainult üksikkandidaadid.

ERITI kummastav on rahvusringhäälingu valikuline käitumine: ETV, Vikerraadio ja R2 arvamussaadetes lastakse otse-eetrisse poliitoraaklite kõnet või edastatakse uudistes «õiget suunda» näitavaid arvamusi.

Isegi nüüd, kui kandidaatide registreerimine on lõppenud, ei suudeta seal selget joont tõmmata ja eksitatakse avalikkust, eirates eespool mainitud fakti, et mis tahes partei ainus esindaja ühes või teises valimisringkonnas ei ole üksikkandidaat!

Kas soovmõtlemist ja avalikkusele sissesöödetavat eelarvamust toidab hirm, et mõni erakond ei saa piisavalt hääli ja selle tagajärjel vähenevad poliitanalüüside ja rahvaküsitluste tellimused? Tegelikke hirme varjates seavad «tõekuulutajad» kahtluse alla üksikkandidaatide poliitilise pädevuse ja võimekuse ning riigikogus ilmutatava koostöövalmiduse.

Kui palju on riigikogus neid, kes vajutavad nuppu käsu peale? Kas peibutuspardina kandideeriv europarlamendi saadik, kes teatab, et niikuinii riigikokku tööle ei lähe, on kodanikule parem valik? Kas üksikkandidaat saab olla veel halvem või lubatakse tal siiski proovida rahvast ausalt esindada?

Kahjuks võib ka mõne üksikkandidaadi selja taga näha erakonna varju. Eesmärk on üks: teha tõsimeelsetel kandidaatidel riigikokku pääsemine võimalikult raskeks. Ja karta on, et uus parlament proovib üksiküritajate valituks osutumise kriteeriume üsna kähku veelgi karmistada.

Ükski hääl ei lähe raisku, kui kodanik on oma kohustuse täitnud: käinud valimas ja toetanud endale meelepärast saadikut. Et kehtiv valimiskord ei näe üksikkandidaadile ette muud võimalust kui koguda ligikaudu 5000 häält, peabki ta arvestama selle numbriga.

On vastutustundetu öelda avalikus eetris, et üksikkandidaat on primitiivne ega saa aru ei oma olukorrast, valimisseadusest ega Eesti vajadustest. Saab küll ja koguni väga hästi: ta mõistab, et olukord on algusest peale ebavõrdne.

Kaigaste kodaratesse loopimise asemel võiksid poliit­oraaklid diskuteerida valimisseaduse üle, ehkki ka see teema on juba viltu lükatud. Miks muidu kaitstaks seda kui kümmet käsku?

Miks ei või rahvas, kui ta seda soovib, valida riigikokku tublit kodanikku? Miks peab too saama selleks hääli rohkem, kui eelmistel valimistel kogusid 91 riigikogu liiget? Kui räägime sellise suhtumise puhul demokraatiast, võiks ju üldse keelata üksikkandidaatide ülesseadmise.

Kurioosseks võib pidada ühe tuntud küsitlusfirma pakutud valikuvõimalusi. Küsitlusele vastaja ei saanud oma tahet väljendada, sest kastikest «üksikkandidaat» ankeedis ei leidunud! Jääbki üle oodata tulemusi, mis teatavad, et rahvas valib erakondi. Kes maksab, see tellib muusika.