15. jaanuaril tähistas 80. sünnipäeva Suure-Jaani tuntud kergejõustikutreener Meinhard Kirm. Tema õpilased on olnud väga edukad eesti koolinoorte seas ning hiljem ka täiskasvanute hulgas. Nii mõnigi noormees oleks legendaarse treeneri eeskuju ja innustuseta halvale teele läinud.
1970. aastatel Meinhard Kirmi käe all sportimist alustanud Tambet Sova ütleb, et ligikaudu nelikümmend aastat Suure-Jaanis lapsi innustanud treener on eeskuju ja värvikas isiksus. «Ta võttis oma rühma kõik soovijad. Igaühele leiti sobiv ala: kopsakatest said heitjad ja tõukajad, kiitsakamatele passitati hüppe- ja jooksualasid.»
Trumpala on teivashüpe
Meinhard Kirmi leivanumber ja trump on läbi aegade olnud teivashüpe. Sel alal võistleb ta veteranide hulgas veel praegugi. Tambet Sova meenutab, et teivashüpet pidid trennis vähem või rohkem tegema kõik — olgu poisid või tüdrukud, paksud või peenikesed. «Kui Eestis tehtaks statistikat, kellel on kõige rohkem teivashüppes 4.50 ületanud õpilasi, oleks Kirm edukaim,» usub Sova.
Samuti pidid kõik õpilased proovima teist treeneri lemmikut, vasaraheidet. Mõlemad alad on tehniliselt keerulised ja nõuavad head koordinatsiooni. «Tõtt-öelda õpetas Kirm igaühele selgeks kõik kergejõustiku alad. Jooksime tõkkeid, viskasime oda, tõukasime kuuli, jooksime... Mängisime ka korv- ja jalgpalli, milles ta ise alati kaasa lõi. Võrkpalli mängida Kirm ei lubanud,» meenutab Sova.
Rubo Kõverjalg, Meinhard Kirmi kaasõpilane Viljandi maagümnaasiumi päevilt, mäletab, et 1946. aastal, kui külmal ajal tehti trenni kooli koridorides, oli Kirm leiutanud mooduse, kuidas köiega teivast hüpata, ning see sai õpilaste hulgas populaarseks. «Köis rippus laes, hüppetellingud olid paar meetrit eemal ning nii sai üle hüpata isegi 2.30 meetri kõrgusest takistusest,» räägib ta.
Eesti-meelne mees
Tambet Sova rõhutab, et Meinhard Kirm oli aus ja väga Eesti-meelne: ta ei käinud valimas ning nimetas end kodanikuks ajal, kui kõik rääkisid endast kui seltsimehest. «Oleme trennipoistega arutanud, et tema tegi meist paremad inimesed. Kirmi teeneks võib pidada sedagi, et ta juhatas spordi kaudu õigele teele palju potentsiaalseid pätipoisse. Neist on saanud isiksused, kes tulevad elus hästi toime ning on edukad ja õnnelikud,» mõtiskleb Sova.
Kirm olevat olnud üsna kompromissitu ja range ning tema treeningutel seanahka vedada ei saanud. «Tihti oli ta tülis õpetajatega, kes ei tahtnud võistlustele lasta neid, kelle hinded polnud päris korras.
Tegelikult nõudis ka Kirm, et poisid õppimisele rõhku paneksid. Kahtesid ta tunnistusel ei sallinud,» meenutab Sova.
Tambet Sova kinnitab, et Kirmi õpilased, kes kõik lõpetasid ka Viljandi lastespordikooli, said tugeva ettevalmistuse. «Diplomi nimel tuli tublisti vaeva näha. Pidime Kirmile andma suulise eksami ja tegema näidistunni. Usun, et selle tase oli ülikooli tasemel,» arutleb ta.
Pole midagi kirjutada
«Minust pole midagi kirjutada,» ütleb Meinhard Kirm, kui pärin tema tegemiste kohta. «Aga kui te just peate seda tegema, siis kurjaks ma ei saa ja pahandama ei hakka.»
Siiski kuulen treenerilt, et ta on pärit Mustla kandist ning õppinud Viljandi teises keskkoolis ehk maagümnaasiumis. Aastatel 1949—1955 viibis ta Siberis vangilaagris: Kirmile oli määratud koolinoorte nõukogudevastasesse organisatsiooni Triumviraat kuulumise eest 25+5.
Siberis töötas noormees kolm aastat maa all vasekaevanduses. Meenutades ränkraskeid, kasina söögi ja joogi ning kehva riietusega aastaid, ütleb Kirm, et sellega võrreldes tunduvad nüüdisaja virisemised tühised. Näiteks toob ta tänavuse suure lume üle hädaldamise.
Siberi-aastatel ta pikalt peatuda ei soovi, sest raamatutes olevat seda teemat piisavalt kajastatud, aga kui jutt kandub lugemisele, möönab Kirm, et see harjumus on tal kõvasti küljes. «Loen väga palju. See on nagu krooniline haigus. Kuigi kroon lõpeb nüüd ära,» viskab ta kalambuuri. Viimaste kroonide eest ütleb ta end olevat ostnud pätsi leiba.
Vangis käinud mehena oli Meinhard Kirmil Nõukogude Eestis keeruline elada. Läbi raskuste õnnestus tal 1960. aastal lõpetada kehakultuuri- ja spordiõpetajana Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond.
Viljandis mineviku pärast töökohta leidmata jõudis Kirm 1964. aasta 1. oktoobril Suure-Jaani. Ta läks, et jääda ning teha tööd, mida oskab ja armastab — olla treener.
Kompromissitu mehena sattus Meinhard Kirm alatasa vastuollu kooli juhtkonnaga. Ühel hetkel oli ta enda jutu järgi sellest tüdinud. Nõnda tegi ta 1987. aastal kannapöörde ja asus tööle Suure-Jaani metsamajandisse.
Ärivaistust ilma jäetud
«Mu ametinimetus kõlas uhkelt: turustusvarustuse insener. Tegelikult olin lihtne varustaja. See karjäär äpardus, sest ärivaistu mul pole,» nendib Kirm. Sestap pöördus ta 1992. aastal vanale rajale tagasi ja pani treeneritöö lõplikult kõrvale alles 2002. aastal. Pikaajalise eduka tegevuse eest andis president Lennart Meri talle kümme aastat tagasi Eesti Punase Risti medali.
Meinhard Kirmi meelest on tänapäeva tehnika ja teaduse areng muutnud noored mehed nõrgaks ja nende tervise kehvaks. Kulunud liigeste tõttu pole ta ise viimasel ajal palju sporti teinud, aga niipalju kui võimalik, sõidab rattaga ja ujub.
«Mullu oli hea aasta: käisin vähemalt viiekümnel päeval järves ujumas.» Mees, kes ei tunnista arvutit ega mobiiltelefoni, usub, et liikumine ja sport on elu ja tervise alus.