Eiki Nestor: veri läks jälle keema

Eiki Nestor Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sotsiaaldemokraadist riigikogu esimees Eiki Nestor leiab, et Eesti võiks järgmiseks saada presidendi, kelles siinsed inimesed võiks ära tunda oma naabrimehe või vähemalt naabrimehe naabrimehe. Ennast peab ta sellesse rolli igati sobilikuks.

Eiki Nestor, avaldasite hiljuti Hiiumaa ajalehele antud intervjuus veendumust, et riigikogu suudab seekord presidendi ära valida. Palun selgitage täpsemalt, millest selline veendumus.

Eks ma ole ju riigikogu esimees ja võtan seda kui parlamendi ülesannet. Ühtlasi näen, et nende kandidaatide seas, kes praeguseks on välja pakutud, on mitu sellist – mina nende hulgas – kelle peale võiks sündida kokkulepe, mis toob vajalikud 68 häält kokku. See pole võimatu, kui erakonnad tahavad.

Kas tahavad?

Arvan küll, et tahe on olemas. See, et juunikuus asjast midagi välja ei tulnud, on ka omamoodi loogiline. Ma ei näe põhjust pessimismiks. Aega veel on.

Mulle näib kokkuleppe saavutamine keeruline, sest pole sellist kandidaati, kelle taha võiks mitu erakonda asuda nii, et ükski neist ei peaks taganema ja nägu kaotama.

Täiesti apoliitilist inimest ei valita mitte kunagi presidendiks. Sõltumata sellest, kas kandidaat kuulub parteisse või mitte, peab tal igal juhul olema selge poliitiline nägu. Ma ei usu, et poliitikud hakkaksid kunagi mängima sellist mängu, et saadavad inimese Kadrioru, ise samas põnevusega oodates: huvitav-huvitav, mis tüüp see on ja mida ta seal tegema hakkab. Mina pean õigeks, kui tulevasel presidendil on poliitiline kogemus.

Miks teie tahate presidendiks saada?

See on viimasel ajal mu lemmikküsimus, kusjuures mõnikord esitatakse seda umbes sellises toonis, et kuule Eiki, sa oled muidu ju nii tore inimene, miks sa nüüd äkki presidendiks tahad saada.

Eesti taasiseseisvumisest möödub tänavu augustis 25 aastat. Kui kümme aastat tagasi oli kõik justkui paika loksunud, meie areng oli läinud jõudsalt edasi, olime pääsenud Euroopa Liitu ning NATO-sse, siis muutus poliitika tegemine natuke nagu pooleli jäänud tööde edasitegemiseks. Viimasel ajal on veri jälle rohkem keema läinud seoses nende muutustega, mis Eestis, Euroopas ja kogu maailmas aset leiavad. Kirge on jälle rohkem.

Pealegi soovin nii nagu iga teine isa, et tema lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas ja kõiki inimesi austavas riigis. Presidendi positsioon võiks olla üks võimalus selle eest jätkuvalt seista.

Usun, et Eestile on praegu vaja presidenti, keda rahvas ei pea endast kuidagi kaugel olevaks või ülalt alla vaatavaks. Sellesse ametisse võiks asuda keegi, kelle jutust saavad inimesed hästi aru. Keegi, kes oskab ka keerulisi asju lihtsasti seletada.

Ja te usute, et oskaksite seda?

Usun küll. Ma ei ole Kuu pealt kukkunud, vaid elanud oma elu üpris tavalise eestlase kombel – osaliselt Tallinna tornmajas ja osaliselt Hiiumaa kadakate vahel. Ka preaegu riigikogu esimehena, kui riigijuhtide turvamisega tegelevad inimesed ei näe, sõidan vahel bussiga. Loodan, et nad nüüd ei pahanda minu peale – tegelikult ma ei tohiks seda teha. Aga ma ikka teen. Tahan elada loomulikku elu.

Eesti inimesed võikski oma presidendis ära tunda natuke oma naabrimeest või siis vähemalt naabrimehe naabrimeest. President võiks olla selline, kellele oleks lihtne sina öelda. Sellepärast mulle Hiiumaa hirmsasti meeldibki, et seal ütlevad kõik inimesed teineteisele sina.

Milline on teie hinnangul praegu Eesti parlamentarismi üldine tervislik seisund? Mõni aasta tagasi armastati igal võimalikul juhul riigikogu kummitempliks sõimata, sest iseseisvat mõtlemist ja algatusjulgust näis saadikute seas vähemaks jäävat.

Kõigepealt olgu üle öeldud, et olen veendunud parlamentarismi pooldaja. Mulle presidentaalne riigikord ei meeldi, sest suurte volitustega üksikute juhtide puhul võivad asjad üpris hõlpsasti rappa minna.

See, et riigikogu saab Eesti elus sündivaid rõõme ja ka pahameelt omal nahal tunda, on loomulik. Nii peabki olema. Ja sellel, et vahepeal oli kummitempli juttu päris palju kuulda, on samuti oma loogiline seletus: masu tõi meile keerulised ajad, kus valdav osa olulistest lahendustest lähtusid valitsusest ning võimuliit riigikogus toetas neid üksmeelselt nuppu vajutades.

Seda laadi halbadest märkidest on raske lahti saada, see võtab palju aega. Aga minu meelest on praegune koosseis vaikselt sinna jõudmas – kummitempli juttu enam väga ei kuule.

Samas seisab esindusdemokraatia suurusena siiski paraja väljakutsega silmitsi. Ta peab muutuma avatumaks. Kui sada aastat tagasi oli rahvasaadikute ülesandeks neile antud info põhjal otsusi langetada ning tehtut rahvale tagantjärele seletada, siis infoühiskonnas ei eksisteeri saadikute ja valijate teadmiste vahel enam vahet. Valijad ei taha enam kaasa rääkida kord nelja aasta tagant, vaid iga päev.

Traditsiooniliselt on poliitika tegemise juures usutud, et kui mingi komisjon tuleb kokku ja peab konsensuseni jõudma, siis on seda parem teha kinniste uste taga, sest siis ei paista välja, kuidas keegi milleski järele andis. Tänapäeval on seda absurdne tahta. See, mis mõttega keegi sinna koosolekuruumi läheb, on kõigile niikuinii teada juba ammu enne koosoleku algust. Poliitikud peavad selle muutusega arvestama.

Kuidas?

Mõne meelest oleks hea, kui me hakkaksime korraldama rohkem rahvahääletusi, paneks iga aasta paar-kolm teemat referendumile. Ma ei pea seda eriti arukaks ettepanekuks. Mis sellest muutuks? Mitte midagi. Tegelikult tahavad inimesed osaleda seadusloome selles faasis, millega tegelevad riigikogu komisjonid. Seepärast tuleb rõhuda kodanikuühiskonnast sündinud huvigruppide ja organisatsioonide suhtlusele parlamendiga.

Muuseas, see ei ole väljakutse ainult Eesti riigikogule. Sama muutus puudutab esindusdemokraatiat mujalgi ning Brexit on selle teema üks silmapaistvamaid väljendusi. On saanud ilmseks, et ka Euroopa Liidu juhtimine peab muutuma avatumaks, et kellelgi poleks põhjust rääkida, kuidas mingid tüübid sealt Brüsselist vastu meie tahtmist meile midagi kaela topivad. Selgitamine peab hakkama käima samal ajal otsuste kujundamisega.

Kuidas see jutt klapib teie enda juhatatava riigikogu initsiatiiviga hakata komisjonide istungite salvestisi hävitama?

Sisulises mõttes on täiesti ebaoluline seik, kas helisalvestised säilitatakse või mitte. Tähtis on, et lõpuks vormistatavast dokumendist saaks selgelt välja lugeda, mida rahvasaadik, minister või ekspert antud asjast arvas. See, et keegi ütleb vahepeal «Kuule, ma panen sulle törtsu vett juurde» või «Kas keegi ulataks mulle tassi kohvi?», pole ju tähtis. Oluline on protokoll, millesse on koondatud täpne ja oluline info, ilma vee ja kohvita.

Kusjuures ma võin täiesti kindlalt öelda, et riigikogu liikmetel ei ole mitte midagi selle vastu, et keegi kuskil neid salvestisi hoiab. Jumal hoidku, see pole üldse mingi probleem!

Vaevalt leidub inimest, kes põleks huvist kõiki riigikogu komisjonide salvestisi sekund sekundi haaval üle kuulata ja mingite olmeliste seikade üle naeru kihistada. Helijälge võib vaja minna siis, kui tekib detailsem vajadus saada aimu, millises sõnastuses ja millise emotsiooniga saadik oma positsiooni kaitses. Mõnikord ütleb hääletoon väga palju ja puhastatud protokoll seda edasi ei anna.

Salvestamine pole komisjonides ka praegu keelatud. Mõni teeb seda jätkuvalt, et pärast oleks lihtsam protokolli koostada. Mõni jälle leiab, et ongi mõistlik, kui nad ei tee teatud julgeolekulistel põhjustel protokolle, sest need peavad sündima riigisaladusena. Nemad eelistavadki salvestisi ja lõpuks on arhiivi otsustada, kas neid tuleks säilitada või mitte.

Niisiis see polegi õigupoolest poliitikute, vaid arhiivi teema.

Kas on lootust, et kunagi saabub aeg, kus riigikogu liikmed ise riigikogu mainet ei kahjusta? Miks meie, ajakirjanikud peame järjepanu tegelema selliste rumalate juhtumitega, kus keegi on kuluhüvitiste eest Tais isiklikku äri ajanud või naisele auto liisinud?

Briti parlamendi ajalugu on sajanditepikkune. Ometi, kui seal viimati võim konservatiivide kätte läks, tekkisid meeletud skandaalid kuluhüvitistega ja saadikute abide palkamisega – keegi vist oli lausa oma ema tööle võtnud. Kui selle järgi arvestada, siis paistab, et asi on lootusetu. Aga ma vaataks asja teisest otsast.

Eestis on riigikogus 101 saadikut ning nad on siia läkitanud valijad. Rõhutan: mitte mina riigikogu esimehena pole neid palganud, vaid nad on inimeste valitud. Oleks minu teha, siis paljudel juhtudel ma võtaks hoopis teised inimesed. Paraku pole koosseis minu teha ja ma ei saa ka kedagi lahti lasta. Seega tuleb leppida teadmisega, et valitud kogu ongi teatud mõttes läbilõige rahvast. Pole mõtet arvata, et siin on sahkerdajate protsent suurem kui riigis üldiselt. Jah, ma tean, et kui ühe riigikogulase pintsakureväär on majoneesine, siis näiliselt on terve riigikogu majoneesine. Tegelikult valdav osa susserdamisega ei tegele.

Sellepärast ongi kurb. Riigikogu on juba kord selline institutsioon, mille suhtes rahvas võtab üldise hoiaku üksikjuhtumiste põhjal.

On jah kahju. Aga saadikud on saadikud. Inimesed peavad teadma, kuidas nad käituvad. See, et mina pean iga kahe-kolme kuu tagant mingit järjekordset lugu kommenteerima, on minu kurb saatus. Seda pole meeldiv teha, aga kus ma pääsen.

Hiljuti siin üks kutt sõitis autoga kraavi ja seletas pärast maailmale, et otsustas kohe pärast juhtunut suurest kurbusest autos viina võtma hakata. Kui minu käest toona kommentaari küsiti, siis soovitasin sellel inimesel tagasi astuda. See oli maksimum, mida ma sain teha. Tema aga võttis siiski teistsuguse positsiooni ning nüüd on hinnangu andmine tema valijate käes.

Muide, kui meil viimati autoliisingutega pahandus oli, siis kirjutas üks saadik riigikogu juhatusele ametliku protestikirja, milles kurtis minu käitumise üle. Olin avalikult välja öelnud, mida ma tema teguviisist arvan ja tema teatas nüüd, et riigikogu esimees tegeleb tema poliitilise tagakiusamisega.

Kes see oli?

Mihhail Stalnuhhin.

Näete, isegi arvamuse avaldamine oli ühe mehe silmis liig.

Kuulute nende Eesti poliitikute sekka, keda võib heas mõttes dinosauruseks nimetada, sest olete alates 1992. aastast olnud valitud kõikidesse riigikogu koosseisudesse ning pidanud kaks korda ministri ametit. Kuidas teile tundub, kas selle perioodi jooksul on Eesti poliitikas valetamist juurde tulnud või vähemaks jäänud?

Seitsmes riigikogu tuli 1992. aastal siia üles ja hakkas olemasoleva kogemuse põhjal riiki ehitama. Siis oli õhinat ja kirge rohkem ning kõik uskusid, et kui riigikogus head tööd teha, tuleb ka 1995. aasta valimistel hea tulemus. Selgus aga, et päris nii see ei käi. Tegelikult ei ole pahatihti sellel, kuidas inimene parlamendis vaeva näeb seost sellega, mismoodi ta valimistel hääli võtab. Kahtedel viimastel valimistel on ju kõige rohkem hääli saanud mees, kes pole siin mitte ühtegi päeva olnud. Nii tuli poliitikasse üpris kiiresti professionaalne suhtumine, mille juures valitakse rohkem sõnu ja loetakse punkte.

Minus kui dinosauruses on seitsmendast koosseisust saati säilinud siiski omajagu kirge, mistõttu ma ikka ütlen vahel nii omadele kui mitteomadele, et kuulge poisid-tüdrukud, see kõik on ju väga tore, aga ärgem unustagem riiki ja ühiskonda tervikuna: kõige pealt ei pea punkte lugema. Siis nad ütlevad, et näe, Eiki hakkas jälle riigimeest tegema. No midagi pole parata! Mina pean headeks poliitikuteks neid, kes mõistavad, et teinekord tuleb mõni asi ära teha ka teadmises, et mitte keegi ei ütle mitte kunagi sulle selle eest aitäh.

Põhiline muutus sellel pikal ajateljel ongi seisnenud kire ja professionaalsuse osakaalu muutumises. Aga seda ma küll ei usu, et valetamist oleks märkimisväärselt juurde tulnud või vähemaks jäänud. Need, kes valede abil midagi saavutada püüavad, jäävad varem või hiljem vahele – Eesti on piisavalt väike.

Räägime natuke ka teie koduparteist ehk Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Sotside nägu on Jevgeni Ossinovski juhtimise ajal muutunud tigedamaks ja sõjakamaks. Kas see on olnud meeskonna teadlik valik paistmaks paremini silma või olete tõesti ärritunud?

Meie idee pole olla tige. Küll aga oleme püüdnud oma seisukohti selgelt välja öelda.

Eestis on tekkinud suur vastasseis, mis tuleneb sellest samast avatusest, mis infoühiskonnaga kaasas käib. EKRE hakkas oma sõnavõttudes väga valjult rõhuma üksnes nendele probleemidele, mis avatusega kaasas käivad ning kutsus Eestit uuesti sulguma.

Meis kasvas tunne, et peame algatama selge debati avatud ja salliva maailmavaate ning tigedalt endasse tõmbuva ühiskonna vahel. Me ei tahtnud, et Eestis juhtuks sama, mis juhtus mitmel pool mujal Euroopas, kus suhtuti esialgu sellistesse suletust propageerivatesse erakondadesse nagu Prantsusmaa Rahvusrinne, Rootsi Demokraadid, UKIP (Suurbritannia Iseseisvuspartei – toimetus) või Alternatiiv Saksamaale kui tähtsusetutesse käratsejatesse ning magati maha õige hetk reageerida. Leidsime, et me ei tohiks vaadata EKRE-st üle, vaid peame temaga vaidlema. See oli õige samm, mulle väga meeldib.

Mille pärast teie süda praegu kõige enam valutab?

Ma väga muretsen, et meie inimesed ei unustaks seda, kuidas Eesti esimene iseseisvus sai otsa. Mind häirib, kui inimesed ei taha ajaloost õppida. Miks kerkivad jälle esile need, kes ei taha mäletada, kuidas enne Teist maailmasõda demokraatlikult mõtlevad riigid ei suutnud koostööd teha ning lasid kahel diktaatoril suuri otsuseid langetada? Laksti löödi käed ja kolme Balti riigi iseseisvus kadus päeva pealt!

Euroopa Liit sündis soovist, et Saksamaa ja Prantsusmaa vahel ei tekiks enam mitte kunagi sõda. Sealt edasi saadi aru, et kogu Euroopa peaks konfliktide vältimiseks tegutsema koos. Kui nüüd trikitatakse selliste asjadega nagu Brexit ega saada aru, et üksnes tihe koostöö hoiab Euroopat edukana, siis on ikka väga julm.

Mis praeguses Eestis rõõmu teeb?

Sel aastal on välja tulnud või välja tulemas mõned arvulised näitajad, mis mind meeletult rõõmustavad, kuid millest on huvitaval kombel vähe kirjutatud. Esiteks saime teada, et eelmisel aastal tuli Eestisse rohkem inimesi kui siit lahkus. See on suur asi!

Teiseks peaks sügisel lõplikult kinnituse saama see, et meil on vaesuses elavate laste arv pea kaks korda vähenenud. Muide, ma ei häbene öelda, et see on suuresti sotside teene.

Kolmandaks tõusis eelmisel aastal nende täiskasvanud inimeste arv, keda koolitati. Tänapäeva maailmas on täiendkoolitamine toimetulekuks elementaarne vajadus ja aina elementaarsemaks muutub. Eriti Eestis. Seda kinnitab üks erakordne sündmus eelmisest aastast. Kui seni olid Skandinaavia ettevõtted odavama tööjõu pärast 1990. aastatel siia kolitud tehaseid viinud edasi Ukrainasse, Venemaale, Vietnami, Pakistani või Indiasse, siis hiljuti juhtus, et Eestis pandi tehas kinni ja viidi Leetu. Sellist asja pole varem olnud! See peaks meid majanduspoliitiliselt väga sügavalt mõtlema panema. Näib, et oleme oma tööjõukuludega jõudnud tasemele, kus tuleb oluliselt rohkem mõelda, mis tööd meie maal üldse tehakse ja kas selleks ka oskusi on.

Mis te arvate, kas praeguses riigikogus on liikmeid, kes võiksid olukorras, kui Eesti julgeolek satub reaalsesse ohtu – ütleme otse: Venemaa tuleb Eestile kallale –, asuda ründaja poolele? Kas meie parlamendis on Eesti Vabariigile ebalojaalseid inimesi?

Kas tohib küsimusele vastata küsimusega?

Tohib.

Kas Eesti ühiskonnas tervikuna on sellised inimesed olemas?

Kindlasti on.

Ma arvan samamoodi. Järelikult on neil ka riigikogus esindajad olemas. Nagu juba eespool öeldud: riigikogu on läbilõige ühiskonnast, midagi pole parata.

Mõelgem, kes olid esimesed Euroopa rahvaesindajad, kes sõitsid Venemaa poolt okupeeritud Krimmi ja teatasid, et see maatükk on nüüd lõpuks vabastatud. Need olid Prantsusmaa paremäärmuslased. Seepärast ei maksa ka Eestis imestada, kui keegi samasugust seisukohta püüab kuulutada. Eks ma ole ka riigikogu esimehe toolil istudes kuulnud, kuidas minu ees kõnepuldis oleva inimese sõnade taga kajavad Kremli kellad.