Siinsed kogudused täidavad oma kohust

Peapiiskop Andres Põder ütleb, et luterliku kiriku kogudused teenivad ühiskonda mõtte, sõna ja teoga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neljapäeval kohtus luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder siinsete vaimulikega ning pidas nõu maavanema ja omavalitsuste liidu juhiga.

Peapiiskop Andres Põder, kas teie visiiti võib pidada ootamatuks?

Sugugi mitte. Eesti luterlik kirik on üks organisatsioon, me teeme ühist tööd ning meil tuleb üksteisega kogu aeg suhelda. Olen püüdnud aasta jooksul paari-kolme praostkonda lähemalt tundma õppida ning see visiit seda tähendaski.

Viljandis Jaani kirikus olid koos peaaegu kõik praostkonna koguduste vaimulikud. Paar inimest olid kahjuks haiged. Rääkisime ühistegevusest, vaimulike isiklikest vastutusaladest ja töötingimustest, laste- ja muusikatööst ning veel paljust muust — kõigest, millest koguduste elu koosneb. Kõik vaimulikud said oma mõtteid avaldada ning ühise laua taga olek kujunes kollektiivseks aruteluks.

Missugune mulje Viljandi praostkonnast jäi?

Siin on pühendunud inimesed, kes täidavad oma kohust südamega ja teevad omavahel koostööd. Igal aastal korraldatakse konverentse, nõupidamisi ja koolitusi ning ka seltskondlikke väljasõite.

Üks ülesandeid on koolitada asjatundlikku personali, mõtlen eeskätt lastetöö tegijaid ja kirikumuusikuid. Siin on kogudusi, kus pole oma laulukoori või väiksemat muusikakollektiivi. Tõsi, maakogudustel pole kerge koori kokku saada.

Tänavu möödub uue lauluraamatu ilmumisest 20 aastat. Olen selle aasta kuulutanud  lauluraamatu aastaks ja kutsun kogudusi üles rohkem laulule pühenduma. On kurb, kui kirikutes harva lauldakse.

Just tulin kohtumiselt maavanema ja omavalitsuste liidu juhiga. Rääkisime sellest, et omavalitsused võiksid koguduste laulukollektiive toetada. Mõnel pool seda tehakse ja mõnel pool mitte.

Mis mõtted maavanemaga kohtudes kandma jäid?

Jõudsime arusaamisele kas või selles, et meil on ühised ülesanded, kuid koostöö jääb tihtipeale suhtlemispuuduse taha. Kui üksteisega ei kõnelda, ei otsita ka lahendusi. Leidsime, et vallavolikogud ja koguduste nõukogud võiksid ühiselt aru pidada.

Kas meie vanad kirikud valmistavad peapiiskopile palju muret?

Kirikute ja koguduste ajalugu ulatub aastasadade taha. Nad on meie rahvusliku kultuuri olulised kandjad ja sellena tuleb neid ka võtta — kiri algas ju kirikust.

Kuidas aga leida vahendeid, et kirik kui meie kultuuri kandja säiliks? Riigikogus muinsuskaitsearutelul oldi ka nõutud, et pole täidetud pühakodade arendamise programmi, mille riik on ise heaks kiitnud. Tuletõrje- ja teiste selliste nõuete täitmine nõuab raha, mida kogudustel pole. Kui riik seab meile nõudeid, peab ta nende täitmiseks ka tuge pakkuma.

Kas teid pani mõtlema see, et Kalle Gaston oma õpetajatöö maha jättis?

Nagu juba ütlesin, leitakse probleemidele lahendusi üheskoos. Kalle Gaston ei võtnud osa nõupidamistest ja koolitustest, kirikuvalitsuse ja minu poole ei pöördunud ta kordagi. See on õpetus meile kõigile: ei tohi oma koormat kandes üksi jääda. Jagatud mure on kergem ja jagatud rõõm suurem.

Karksi-Nuia kogudusse tööd tegema tulnud kaplan alustas kohvikuõhtutest.

Sellised kirikukohvid on kogu maailmas levinud, ka Eestis. Kogudus on nagu üks perekond, kes vajab omavahelist suhtlemist. Kohvi- või teetassi kõrval on väga hea mõtteid vahetada.

Missuguse hinnangu annate Viljandi praostkonna tegevusele?

See praostkond on Eestis üks paremini toimivaid.

Kahjuks praegu alahinnatakse kiriku osa ühiskonnas. Kogudustes on liikmeid rohkem kui kõikides erakondades kokku. Eesmärgid ja ülesanded küll ei kattu, kuid kogudusedki teenivad ühiskonda, püüdes mõtte, sõna ja teoga anda oma parima. Nad täidavad oma kohust vabatahtlikult: kes hoiab kirikuuksi lahti, kes rõõmustab muusikaga ja kes toetab raskustesse sattunud inimesi.

Ligimeste aitamine on üldinimlik missioon, ollakse siis kristlane või mitte.