Kirg ja sametkarpi pakitud ehtne pärl

Iga aasta toob häid raamatuid. Vaid üksikud jäävad.

Ei mäleta, kes kiitis «Ludus tonalist» Käbi Laretei seni ilmunud raamatutest parimaks. See oli pigem repliigi mahtu lühike arvamusavaldus, ilmselt «Eesti Päevalehes».

Olin seda teost poes märganud. Laretei ladusalt kirjapandud raamatuid olen ikka lugenud, aga «Ludus tonalist» polnud kavas osta. Ehk sai kaalukeeleks kaanekujundus: kuigi selget mõtet kandev, ei meeldi see mulle eriti seniajani.

Kunsti ja elu kõrgilm

Olen tänulik hetkele, mil silmasin kiitvat kirjatükki. Kaante vahele jõudnu on suurepärane.

Teos on põnev, mitmekihiline ja peenelt läbi komponeeritud. Nauditaval moel viib see lugeja kunsti ja elu kõrgilma — aegadesse, mis on igaveseks läinud, inimeste hulka, keda enam ei ole.

See tundub uskumatu  neile, kes libedatel linnatänavatel ukerdades järjekordset hiiglaslikku tuunitud zombipilti nähes ja sellele lisatud sisutühja lauset lugedes ehmatavad.

Täiuslik olla või näida

Niisugune vastandus on ehk meelevaldne, aga pianistist kirjanik räägib ju elu, armastuse ja muusika olemusest, sisust. Raamatu täispealkiri on «Ludus tonalis. Kirg».

Meid ümbritsev elu muutub üha enam pealispindseks näimiseks. Pole tähtis, et tööd tehtaks hästi ning et inimestel oleks hea. Pahatihti keskendutakse ainult sellele, et asi paistaks ontlik — kõik apsud oleksid hoolega varjatud või vähemalt ei räägitaks neist avalikult —, et saaks aga karjääriredelil ülespoole ronida.

Kui see hoiak ei oleks muutunud nii valdavaks, et on hakanud määrama kogu ühiskonna elu, ei tasuks sellest rääkidagi. Kahjuks ei paista irreaalses väärtuste süsteemis mingit mõra.

Tipp-pianist jääbki üht kontserdil kõlanud eksinooti üle elama ja endas kandma. Sellepärast ta ongi tipp, et taotleb täiuslikkust nii endalt kui teiselt.

Kodu maailmas

Tõeline sametil lebav pärl, Viivi Luige «Varjuteater» jõudis lugejate lauale läinud aasta lõpul.

Abikaasa Jaak Jõerüüdile kirjutatud pühendus raamatu tiitellehel kõlab: «JJ-le, kes on olnud minu kodu maailmas.»

Kas on liiga suureline öelda, et nii mõnelegi lugejale võib ka seesama raamat olla maailmas omamoodi kodu?

«Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine, ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn.» (Lk 15)

Nii lihtne see ongi.

Olemata elanud Berliinis või Roomas, leiab lugeja end koos kirjanikuga neil tänavatel, ses ajaloos, kohtab värvikaid inimesi, käib vanades paleedes ja saab osa Igavese Linna igavesest hingusest.

«Varjuteater» võimaldab meil tõmmata paralleele omaenda elukogemustega — eks me kõik ole elus kohanud kedagi härra Atspoli, kelle häbenemist hiljem südamepõhjani häbeneme —, aitab meil asjadest paremini aru saada, tühjast-tähjast üle olla, nautida suure kirjaniku iga lauset, iga mõtet.

Muljet rikub ainult lohakas toimetajatöö. Sellises raamatus ei tohiks trükivigu olla. See pärl peaks olema täiuslik, ainsagi kriimuta.

RAAMATUD
Meistriteosed naiskirjanike sulest
• Käbi Laretei, «Ludus tonalis. Kirg».
    Rootsikeelsest käsikirjast tõlkinud
    Anu Saluäär.
    Kujundanud Andres Tali.
    SEjaJS kirjastus 2010, 213 lk.


• Viivi Luik, «Varjuteater».
    Toimetanud Joel Sang.
    Kujundanud Mari Kaljuste.
    Eesti Keele Sihtasutus 2010, 312 lk.