Vaba mõte. Peast pealinlase sündroom

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui ma Tartusse ülikooli läksin, tegin teiste värskete tudengitega lävides kiiresti järelduse: peast pealinlased kipuvad asjadest aru saama päris omamoodi. See, et nad kõneldes sõna «linn» all ainult ühte kohta silmas pidasid, oli mujalt pärit eestimaalase kõrvale tühine kõlaviga. Jutust läbi kumanud arusaam, et kuskil mujal kui Tallinnas elamine on just nagu mingi asendustegevus, häiris juba palju rohkem.

Siinkohal olgu rõhutatud, et põline tallinlane ei ole minu mõistes tingimata peast pealinlane. See joonistus ka tudengite seas välja. Kui inimene oli Tallinnas sündinud ja üles kasvanud, aga näiteks suviti puhanud Saaremaal tädi juures või aega teeninud Kuperjanovi pataljonis, vaatas ta Eestile üsna samasuguse pilguga nagu läänlane, jõgevalane või viljandlane.

Ei läinud ka palju aega, et too Tartusse tulles veel tugeva Tallinna auru all olev inimene oma suhtumist muudaks. Minu tähelepanekute järgi ei kulunud selleks tavaliselt üle poole aasta. Nad ei hüljanud pealinna ega pidanudki seda tegema. Küll aga said ehk enamikust neist eestlased, kelle mõttelaadis ei ole mitte Maarjamaa eri nurgad pealinnast kaugel, vaid Tallinn Eesti servas. Geograafilises mõttes.